Lugeja kirjutab: kas Rainer Vakral on šansse riigikokku pääseda?

Sotsiaaldemokraat Rainer Vakra. Foto: Scanpix

Endine Piirissaare, Kõpu ja Ruhnu vallavanem Siim Avi analüüsib sotsiaaldemokraadi Rainer Vakra võimalusi plagiaadisüüdistuse järgselt riigikokku pääseda.

Sageli teevad nimekad poliitikud, kes on oma tulemuses ja suures häälesaagis kindlad, mõneti julge käigu ja seavad end üldnimekirjas tahapoole. Antud juhul on ka Rainer Vakra Sotsiaaldemokraatliku erakonna üldnimekirja koostamisel asetunud üllatavalt nimekirja tagumisse kümnendikku, olles 125 sotsiaaldemokraadist kandidaadi seas 117. kohal. See nimekiri on aga oluline kompensatsioonimandaatide jaotamisel, juhul kui erakond ei ületa valimisringkonnas kasvõi ühemandaadilist kvooti. On selge, et erakondade nimekirja koostamine on alati keerukas ja konfliktne protsess.

Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa valimisringkonna (nr 3) nimekirjas on Rainer Vakra tema möödunud 2015. aasta valimistulemusi arvestades siiski esikohal. Selge see, et erakonna strateegias panustatakse hobusele, kes võib tuua kõige rohkem hääli. Helve Särgava oli Harju Maakohtu esimehena küll tugev ja kaaluka sõnavõtuga, aga erinevalt Vakrast puudub tal Riigikogu valimistel 4132 suurune häältesaak. Viimastelgi kohalikel valimistel oli Rainer Vakra häältesaak Nõmme valimisringkonnas 3296 ja Helve Särgaval kesklinna valimisringkonnas 1372. 

Kõrged ootused on ka tingitud asjaolust, et möödunud 2015. aasta riigikogu valimistel oli kvoodiks arvutuste järgi (52210 häält / 8 mandaati =) 6526.25 häält. Sotside nimekiri sai 2015. aastal kokku 1,1202 kvooti ja 2011. aasta parlamendivalimistel oli sotside kvoot samas ringkonnas 1,212. 

Kahe viimase riigikogu valimise põhjal võib nentida, et Nõmmel ja Mustamäel on Sotsiaaldemokraatlikul erakonnal üsnagi lojaalne valijaskond ning enne valimisi eeldas Rainer Vakra seetõttu kindlalt, et see kvoot ei lange alla 1. Sellisel juhul läheksid hääled üleriigilisse nimekirja potti, milles Vakra asub tagapool.

Hüpoteesid

Vakra plagiaadi skandaali valguses on sotside prognoositavate tulemuste osas Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa valimisringkonnas nr 3 kolm võimalikku hüpoteesi.

Esimene stsenaarium 

Esimene stsenaarium põhineb eeldusel et sotsiaaldemokraatide üleriigiline madal reiting kandub üle kõikidesse ringkondadesse ja Rainer Vakra plagiaadiskandaal veab kogu sotsiaaldemokraatide maine nii alla, et neil ei õnnestu selles ringkonnas oma tavalist 1,2 suurust kvooti säilitada ning see langeb alla ühe.

Taolise hüpoteesi realiseerumisel minetab Rainer Vakra igasuguse võimaluse saada vastvalitud riigikogu koosseisu liikmeks oma tagasihoidliku positsiooni tõttu üleriigilises nimekirjas. Oma varasemalt garanteeritud ringkonnamandaadist ilma jäämiseks peaksid sotsid arvutuste kohaselt kaotama Mustamäel ja Nõmmel 17-18% oma varasemast häältesaagist. Parlamendierakonna positsiooni säilitamiseks on aga vaja ületada 5%line valimiskünnis.

Teine stsenaarium 

Esimene stsenaarium tugines eeldusel, et Rainer Vakra plagiaadiskandaal mõjutab kui mitte sotside üleriigilise nimekirja tulemusi, siis vähemalt Mustamäe ja Nõmme valimisringkonna tulemust. Kui suur on erakonna kollektiivne vastutus ühe kandidaadi skandaali valguses, on aga iseküsimus. Eeldame, et sotsidel on aga kindel valijaskond ning nende toetus ei lange ringkonnas allapoole mandaati tagavat kvooti. 

Sellisel juhul võivad sotside valijad karistada isikut (st Rainer Vakrat), mitte aga erakonda ning kindlalt mobiliseeritud sotsiaaldemokraatliku väärtust kandvad hääled lähevad kellelegi teisele. Ringkonnas saab mandaadi see, kes saab kõige rohkem hääli eeldusel, et nimekiri ületab vähemalt ühe kvoodi ning selleks võib olla põhimõtteliselt ka nimekirjas viimasel kohal olev isik.

Kellele lähevad aga sotside toetajate hääled, kui nad enam Rainer Vakrat ei toeta aga see-eest toetavad erakonda? Kuigi Vakraga samas nimekirjas olevad Anto Liivat ja Mart Meri võivad olla küll asjalikud kandidaadid, võib neutraalse vaatlejana teha panuse siiski Helve Särgavale.

See oleks üsnagi arukas ja reaalne stsenaarium, sest maailmavaatest hoolimata võivad valijad endalt küsida, et kui dopingusportlasi ei lasta olümpiale, defektiga kaupa poelettidele, siis mida teeb riigikogus isik, kelle lõpudiplom võidakse intellektuaalse omandi varguse ehk plagiaadi tõttu ära võtta? Mis on tema kompetents?

Kolmas stsenaarium

Kolmandaks võimalikuks stsenaariumiks on see, et midagi märkimisväärselt ei muutugi ning resonantsi sotsiaaldemokraatide ja ka Rainer Vakra häälte osas ei toimu. Sellist situatsiooni kirjeldan ma põhjalikumalt kokkuvõttes. 

Kuid ühes asjas võib siiski veendunud olla — möödunud riigikogu valimiste häältesaaki (4132 häält) ei ületa Rainer Vakra käesolevatel Riigikogu valimistel kohe kindlasti. Küsimus on vaid selles, et kui suur on tema häältesaagi langus võrreldes varasemaga.

Kokkuvõte

Elus on sageli nii, et mis on lubatud ühele, pole lubatud teisele. Näiteks kui “Kevade” filmis teeb koerust Toots, siis antakse talle andeks, sest ollakse tema käitumisega harjunud. Juhul kui koerust teeks aga Arno, siis tema suhtes juba nii mõistvad ei oldaks — Arno ei saaks endale iial lubada Tootsi käitumist. Eesti poliitilises ajaloos on Tootsi kuvandiga poliitik näiteks Edgar Savisaar, kes ka hüpoteetiliselt süüdimõistva kohtuotsusega koguks rohkelt hääli ning kelle jaoks selline olukord ei tähendanud veel karjääri lõppu. Rainer Vakra ei tundu olevat aga Edgar Savisaare tüüpi, keda saadaks igas situatsioonis lojaalne valijaskond.

Samas, arvestades Eestis valitsevat moraalset hoiakut ei pruugi see aga ka täiesti võimatu olla. Mind pani mõtlema kaks viimast umbusaldushääletust parlamendis — Kadri Simsoni umbusaldushääletus võimaliku seotuse osas elukaaslase väidetavate kuritegudega (või vähemalt sellega kaasneva mainekahju osas) või Urmas Reinsalu sõnavõtt “kanakarja kambaka” osas. 

Kuigi Simsoni juhtumi puhul eksisteerib süütuse presumptsioon, millele saab rõhuda ning samuti puudub jõustunud otsus, siis hinnati temale osaks langenud mainekahju väiksemaks kui justiitsministri Urmas Reinsalu otsekohesust. Ju siis on vist Eesti “komberuumis” aegadest saadik kombeks, et mõisnikule ei tohtinud midagi otse öelda ning tagaselja rääkimine ja poliitkorrektsus on muutunud selliseks rahvuslikuks eripäraks. Aga mõisa tagant sahvrist varastamine või muu kahtlane sahkerdamine näiteks lõputöö osas ei olevat nii suur patt. Igal juhul näitavad tänavused valimised statistiliselt valijate kollektiivseid hinnanguid ja väärtusi.

Toimetas Martin Vaher

“Lollid saavad molli”: sotside Vakra ja Tarandi toetus põhjas

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!