Presidendivalimiste käigus vallandunud erakondlik skeemitamine on rahva tahtele suletud “demokraatia” haigusnäht. Et sellest üle saada, tuleb järgida Lennart Meri poolt viidatud teed. Markus Järvi nädalakommentaar.    

Eesti ühiskond on keskendunud viimastel päevadel presidendivalimiste teemale ja kuna kõik sellest räägivad ja iga vähegi kirjaoskaja isik on sellel teemal juba midagi kirja pannud, on raske sinna midagi mõttekat lisada.

Kombinatoorikateadlaste arvutused ja politoloogide spekulatsioonid, tagatubade koosolekud ja kogu sahker-mahker paneb aga kokkuvõtlikult mõtlema sellele, et meie põhiseaduses pole presidendivalimine sugugi hästi korraldatud.

Olukorrast välja pääsemiseks tuleb meelde vaid üks tõeline lahendus, mille tõstis esile ka Lennart Meri: põhiseadust tuleb muuta ja president tuleb valida otsevalimiste teel.

Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas nimelt president Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad:

“Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.”

Praegu kuuleme, kuidas Lennart Meri ettepanek oleks populistlik samm.

Huvitav ongi jälgida, kuidas paljud senised hüperdemokraadid, kes demokraatia altari ees on oma truudust vandunud rohkem kui korra, muutuvad presidendi otsevalimistest ja rahvaalgatusõiguse taastamisest rääkides nagu nõiaväel vaat et ancient regime`i stiilis aristokraatideks.

Oma eebenipuust torni võlusid ehk erakondliku toiduahela naudinguid vaagides poetavad nad nii mõnigi kord, et rahvas on ju rumal või muud sarnast. Vahepeal on hakanud tunduma, et SAPTK oma otsedemokraatia püüdlustes peaks demokraatiat demokraatide endi eest kaitsma.

See, mida veendunud euroopalike väärtuste eestseisjad ja suured “demokraatia edendajad” demokraatiast rääkides silmas peavad, pole teps mitte see, mida demokraatia mõiste algselt on sisaldanud ehk rahva võimu, kus oluline ja keskne roll on rahva enamuse tahtel, mida väljendatakse legitiimsete hääletuste kaudu.

Ei, demokraatia näib liberaaldemokraatide arvates hõlmavat paljuski seda, mida ta klassikaliselt pole teinud: parteide proportsioonitult suurt võimu, mida põlistatakse vildaka valimisseadusega ja vägagi suuri küsimusi äratava e-valimiste süsteemiga. See näib hõlmavat suurkorporatsioonide võimu ja otseseid sobinguid parteide tagatubadega ning küünilist seaduste ostmist. “Demokraatia ekspertidel” on hüva terminoloogia õnneks varnast võtta. Esimest nimetatakse esindusdemokraatiaks, teist aga vabaks turumajanduseks. Esimest juhib parteide tagatuba, teist aga Adam Smithi parafraseerides turu nähtamatu käsi.

Poliitikute ülesandeks on aga jätta see käsi nähtamatuks, isegi kui see kuulub täitsa luust ja lihast inimesele ehk mõne korporatsiooni juhatuse esimehele, keda turu anonüümsete jõududega seob vaid turult kasusaamise soov.

Sellises olukorras tuleb asjad otse välja öelda. See ei ole demokraatia. See on lollidele mõeldud demokraatia illusioon, mille põlistamiseks tegutsevad professionaalsed poliitikud. Nende ülesandeks on seletada rahvale, kuidas kitsa kildkonna erihuvid on kasulikud kõigile – mida nad loomulikult pole.

Mida rohkem korrutavad liberaaldemokraadid söögi alla ja söögi peale, et me elame ikka demokraatlikus riigis, seda koomilisemaks kognitiivne dissonants reaalsuse ja massidele ette söödetud magusa pudru vahel läheb. Parteide tagatubade sahistamist, kombinatoorikat ja matemaatikat presidendivalimistel järgides tunduski mulle, et nendest teemadest tuleb taas ja taas avalikult rääkida.

Eesti rahval on viimane aeg hakata oma põhiseaduse preambulis sedastatud põhimõtet tõsiselt võtma ja sellest ka vajalikke järeldusi tegema: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. 

Me teame, et võtlus rahva otsustusõiguse taastamiseks on pikk ja raske, ent pidada seda tuleb, eeldades me soovime olla väärikad kodanikud ja mitte iga nelja aasta tagant pastakate ja lutsukommide abil karjatatavad lambad.