Põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariik rahvusriik, mis peab tagama eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise läbi aegade, aga tegelikult elame me revolutsioonilises vabariigis, mis viib ideoloogiliste radikaalide abil ellu ühiskonna uutmise programmi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Unenäos nähtud tegevusest tähtsam oli tunne, mis tekkis seal viibides.
Me ei pääse Loojast ei elus ega surmas.
Eesti riigi juhid võiksid keskenduda küsimusele, kuidas tsiviliseeritult edasi minna meie ja justnimelt meie ajaloolise kogemuse pinnalt, mis näeb massilises sisserändes täiesti õigustatult ohtu.
Uskumatu, et meil võib ajakirjanikuna avaldada selliseid algkooli tasemel luulusid!
Konservatiivile öeldakse tihti, et "mis õigusega sa surud peale oma vaateid ja oma iganenud ideaale", ent samas ei kahtle liberaalid mitte kunagi enda õiguses kõigile oma nõudmisi esitada, mida tohib ja mida ei tohi kirjutada, kuidas tohib ja kuidas ei tohi mõelda.
Miks me õieti hakkasime vastu venestamisele ja vilistasime välja oma hinge Moskvale müünud Rein Ristlaane, kes käis ringi ja kuulutas, et inimesel võib olla kaks emakeelt, selline inimene olla rikas – tal olla otsekui kaks ema?
Kas sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis?
Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus.
"Eesti on tagasi", hõiskas uus peaministri kandidaat, – jah, just tagasi, mitte edasi.
