Haridussüsteemis on juhtpositsioonidel hulk inimesi, keda päris teadus ei huvita ja kelle jaoks on käsk, olgu see nii loomuvastane kui iganes, tähtsam kui terve mõistus. Laps, keda haigus ei ähvarda ja kes kujutab lähedaste ning ühiskonna jaoks minimaalset ohtu peab, kui ta pole nõus ennast vaktsineerima, jääma haridusministeeriumi, terviseameti ning kooli juhtide käsul koolist eemale, kirjutab ajaloolane, õpetaja ja EKRE Pärnu Linnavolikogu saadik Siimo Lopsik.
Väidetakse, et ajalugu kordub ja enamasti farsina. Farss on tänane Eesti vabariigi valitsus, kus ühise rindena on valitsuses positsioonid sisse võtnud Kallas Siimu tütar ja Savisaar Edgari poeg. Mitte väga kaua aega tagasi oleks sellise koosluse väljavaade tundunud absurdsena. Kuid ajalugu võib riimuda ka selle jubedamas osas ja loodame, et 1940ndate massimõrvu ning küüditamisi ei pea Eesti enam üle elama. Samas tuleb endale selgeks teha, kuidas toona sellised asjad said juhtuda ja küsida, kas inimloomus on ikka tolle ajaga võrreldes väga palju muutunud?
Toome näiteks ühe tavalise Eesti pisut suurema linna kooli. Kooli juhtkond ei luba varateismelisel lapsel koolis käia, kuna laps ei ole vaktsineeritud. Ometigi peaks viimaselegi väetima vaimulaadiga inimesele olema selge, et vaktsiinipassi omanikud jäävad samuti Covid-19 haigeks ja levitavad nakkust. Tänaseks on avaldatud ilmselt kümneid teadusuuringuid, et kuni 18 aastastele noortele – kui laps ei põe mõnda muud rasket haigust – viidatud nakkus praktiliselt mingit ohtu ei kujuta. Küll aga koguneb järjest teavet, kuidas katsetusjärgus eksperimentaalsete ainete, mille "tõhusus" Covid-19 vastu pidi olema vähemalt 95 protsenti, süstimisega kaasnevad laste ja noorte jaoks märkimisväärsed terviseriskid.
Paraku on haridussüsteemis saanud juhtpositsioonidele hulk inimesi, keda päris teadus ei huvita ja kelle jaoks on käsk, olgu see nii loomuvastane kui iganes, tähtsam kui terve mõistus. Laps, keda haigus ei ähvarda ja kes kujutab lähedaste ning ühiskonna jaoks minimaalset ohtu peab, kui ta pole nõus ennast vaktsineerima, jääma haridusministeeriumi, terviseameti ning kooli juhtide käsul koolist eemale.
Viidatud näite-koolis on osatud nii absurdne olukord keerata veelgi jaburamaks. Kui lapsevanem üritas kooli juhtkonnale tervet mõistust koju kutsuda ja osutas asjaolule, mida Eesti seadused arvavad laste peal meditsiinikatsete toime panemisest, siis ähvardati vanemat lastekaitse ning last keset õppeaastat koolist välja viskamisega. Kui lapsevanem osutas üldisele koolikohustusele ja vaktsineerimise arutusele, siis vastas kooli juhtkond tuimalt, et "korraldused on täitmiseks" – nagu oleks Eestis võimul kommunistid ning tegu oleks kulakuperega.
Asjaolule, et midagi on meie kallis riigis kapitaalselt nihu läinud, osutab ka Tallinnas MEM kohviku ümber toimuv. Samasugune terror on tabanud väikeettevõtteid üle Eestimaa. Eriti jõhkralt paistab selline lollide käskude vaimne ja füüsiline vägivald välja valitsuse erilubade taustal, millega pisut aega tagasi lubati läbi viia massiürituste laadis filmifestival ning mõne aja pärast toimub Eesti Laulu lõppkontsert.
Lühidalt võib järeldada, et valitsuses, igasugustes komisjonides, "ekspertide" jõukudes ja terviseametites on maad võtnud skisofreeniahõnguline meelelaad, kus ei olda võimelised sooritama kõige algelisemaidki loogilisi tehteid. Liguneksid siis need inimesed oma hulluses isekeskis, aga ei – oma ajuhäiret sunnitakse riigi jõustruktuuride abil peale tervele ühiskonnale.
Igal inimesel, kellel on järel pisutki tervet mõistust, peaks vähemalt esitama küsimuse, et kui kogu rahvatervisetööstus ja nomenklatuur on siiani nõndanimetatud "vakstiinide" kohta ainult valetanud – need ei ole tõhusad, ei kaitse haigestumise eest, ega hoia rasket haigestumist ära ja järjest enam koguneb andmeid, et mRNA eksperimentaalsed "Covid-19 vastased" ained võivad kapitaalselt kahjustada inimese imuunsüsteemi talitlust – siis mis õigustab vaipvaktsineerimist? Samuti koguneb päev-päevalt üha rohkem andmeid selle kohta, kuidas väidetavalt "Covid-19 vastu toimivad" süstitavad ained viivad meie seast ära üha rohkem inimesi ning põhjustavad raskeid kõrvalnähte.
Või kui maskide kandmise kasu on praktiliselt olematu, siis miks inimesi sunnitakse seda tegema? Kas ainult nende alandamiseks ja väärikuse survestamiseks? Viimaselegi reakodanikulegi peaks olema ilmselge, et maski kandmise nõue ei ole õigustatud, kuna ei kaitse selle eest millega selle kandmist ametlikult põhjendatakse. Inimeste "kaitsmise" põhjendusel kehtestatud sunnimeetmed on osutunud hoopis terviseriskideks: vaktsiinitüsistusi sai eelpool mainitud ja maskikandmine pärsib hapniku ligipääsu inimese organismile, mille tõttu kängub ajutegevus ning suureneb haigestumise risk. Kahjulikud mõjud on samuti liiga sagedastel ninatestidel.
Kui mainitud Eesti kooli direktorile (nimi toimetusele teada) esitas lapsevanem küsimuse, "miks täidetakse korraldusi, mis on ebaseaduslikud", vastati üheselt, et korralduse õiguspärasuses ei ole põhjust kahelda ja kool lihtsalt täidab neid. Direktor lisas, et ta võib vajadusel olla ka terrorist. Sellised olukorrad rulluvad lahti Eestis täna!
Paraku näitab praktika, et naisjuhte iseloomustab pahatihti räige vasakpoolsus ja kui ollakse sunnitud oma korraldusi põhjendama, läheb käiku demagoogia ning põhjendatud väidete asemel argumentum ad hominem. "Kas te olete ikka mees?" Seda kontekstis, et "mehed" lasevad oma lastele süstida pagan teab mida. "Kas te olete [hea] kodanik?" Nagu oma lapse koolihariduse eest seismine ja tervise kaitsmine oleks ebamehelik ning kodanikuõigustega vastuolus.
Paraku me elame täna Eestis, kus terve laps, kuna ta ei taha osaleda meditsiinieksperimentides, saadetakse koolist minema ja see kõik on väidetavalt seaduslik. Õigustatud küsimusi peetakse ähvardusteks ja lapsevanemale lubatakse kaela saata politsei, lastekaitse ning Terviseamet. Tuleks juskui olla veel tänulik, et PCR-testi järel lubatakse laps siiski koolipinki.
Omaette küsimus on muidugi, kuidas terviseametist on saanud jõuametkond ning põhjendatud on kahtlused, et seda jõudu kasutatakse märgatavas osas suurte ravimiettevõtete huvides. Õõvastav on samuti asjaolu, et meil on ühiskonnas kujunenud välja ametiisikute hulk, kes küsimusi esitamata sellist karjuvat ebaõiglust jõustavad.
Kahjuks pole kirjeldatud juhtum ainukene omataoline. Kui lapsevanem ilmselgelt vääritute ja ebaseaduslike sanktsioonide suhtes küsimusi esitab ning osutab võimalusele, et sellised piirangud võivad kuuluda inimsusevastaste kuritegude rubriiki, siis peetakse seda ametiisiku ründamiseks.
Eesti Vabariigi, vähemalt vormiliselt, kehtivas karistusseadustikus on selgelt väljendatud, et süstemaatiliselt riigi, või grupi juhtimisel inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise; nende õiguste, või vabaduste piiramise eest, karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase, või eluaegse vangistusega (täpsemalt karistusseadustiku §89).
Tekib küsimus, kuhu Eesti ühiskond on jõudnud ja mis inimesed sellised on? Ülikoolis minevikuprotsesse põhjalikumalt vaadeldes oli raske mõista, et need olid justkui omad inimesed, kes kaebasid lähedaste peale ja saatsid nad Siberisse surema, või mahalaskmisele. See ebaõiglus on siiani lahendamata, kuna tänaseni ei ole kommunismi kuritegudele ja selles süsteemis töötanud isikutele süsteemset hinnangut antud. Täna kehtestab täpselt sama hüdra ennast riikliku koroonaterrorismiga, millega paraku suur osa inimesi varmalt kaasa marsib. Nad on justkui meie inimesed, aga vihkavad kahetsusväärselt kaaskodanikke, kes ei ole nende "moodi"! Sellised inimesed õpetavad meie lapsi, töötavad hoolekande- ja meditsiiniasutustes ning muudel olulistel kohtadel.
Tuleb küsida: kas meie lastel on koolis turvaline käia? Kui sooritatakse inimkatseid, siis kas saab olla kindel, et kergema moraaliga inimesed, kes täidavad pimesi meelevaldseid ja seadustega pahuksis korraldusi, ei tungi oma vihas headele Eesti inimestele kallale? Et nad ei kasuta oma ligipääsu kõige kaitsetumatele ja ei maksa kätte, ega ela välja oma vahkviha Eesti rahva poegade ning tütarde vastu?
Kus on moraalne piir? Kui kaugel on aeg kui tänane valitsus tuleb välja plaaniga luua koonduslaagrid tervete, kuid rahulolematute inimeste tarbeks?
Suures ajaloos on laialdaselt käsitlust leidnud mõiste, nagu "möödajooksik". "Möödajooksik" on juhuslik inimene, kes pääseb ühiskonnas olulisele positsioonile, kuigi tal pole selle täitmiseks mingisuguseid andeid, ega võimeid. Mida teha selliste inimestega, kui need hakkavad oma rahvast alla suruma? Ühiskonda enda läbikukkumise ja saamatuse tajumise ängis terroriseerima?
Selline paha vaim elab täna kahjuks eestlaste hulgas ja otsib võimalust ennast välja elada, muuhulgas ligimeste ahistamise toel. Mida teha, et kaitsta eestlasi ja väikest Eestimaad? Kaitsta esimeses järjekorras kaitsetuid lapsi julmade meelevaldsete tegude toimepanijate eest?
Mida teha inimsusevastaseid korraldusi jõustavate ametiisikutega?
Tahaks loota, et vähemalt pühas ja rahulikus advendiajas, Tõe ning Armastuse ootuses jääb vaenu vähemaks. Jõulusooviks sel aastal saab palve, et ebainimlike korralduste andjad ja nende täideviijad õpivad tundma, mis on inimlikkus ning ühiskonna alusväärtused. Ehk isegi koguvad kokku oma funktsionaalse lugemisoskuse viimased riismed ja vaatavad üle põhiseaduse.
Armast ootusaega!