Kolumn: kummardus Välis-Eestile
Kavatsen lõpuks ometi öelda siirad tänusõnad Välis-Eestile ja avaldada suure austuse nende poolt tehtule eelmise sajandi teisest poolest alates kuni tänapäevani välja.
Kavatsen lõpuks ometi öelda siirad tänusõnad Välis-Eestile ja avaldada suure austuse nende poolt tehtule eelmise sajandi teisest poolest alates kuni tänapäevani välja.
See oli kõige selgemini ja konkreetsemalt rahva lootusi kujutav plakat – „eestiaegne" euroopalik elukorraldus ja eetika, rääkimata esteetikast olid justkui käegakatsutavas ulatuses.
Kui korrata kogu aeg, et eestlased on rassistid, siis hakatakse sellesse lõpuks ka uskuma ehk kahtlustama, kartma ja vihkama eestlasi ning üritama ennast nende eest kaitsta.
Peaminister Jüri Ratas poetas hiljuti, et abielu määratlemist põhiseaduses mehe ja naise liiduna ta vajalikuks ei pea.
Riiklikku väärikust on raske õpetada ja sellest on raske aru saada, kui riikliku mõtlemise vundamendina pole välja kujunenud isiklikku väärikust ja seda toetavat kultuuri.
Kuidas on võimalik, et end iseseisvaks pidava riigi president võtab lisaks enda palgale Euroopa Liidult kolme aasta jooksul vastu kokku ligi 400 tuhande eurost lahkumishüvitist?
Eestit ei ole valitud nende 20 riigi sekka, kes alates poolest juunist Kreekat turistidena külastada saaksid.
Kui isegi rahvuslikult mõtlevad eestlased ei teadvusta, et seadustatud üsasisene lapsetapp on esimese järgu rahvastikuprobleem ja et elussündide arv on surmakultuuri sakramenti vastu võttes kõvast pärsitud, siis kaome ajaloo areenilt, hoiatab Kenno Põltsam.
Eesti vast kõige olulisema välispoliitika mõttekoja ülevaade Eesti rollist ÜRO julgeolekunõukogus on karje maailma järele, mida enam ei ole.
Rasketel aegadel peab väike rahvas kokku hoidma ja viskama kõrvale oma sisemised erimeelsused ja vastuolud, tõdeb Malle Pärn.