Pideva sinise ekraani jälgimise ning ärritavatele peavoolu-uudistele reageerimise asemel kuulakem, kel vähegi võimalik, hoopis linnulaulu ja mere kohinat ning nautigem hingematvalt kauneid suviseid päikeseloojanguid, nii kaua, kui meile on neid veel kingitud. Kaunist Eestimaa suve, head Objektiivi lugejad, soovib portaali peatoimetaja Markus Järvi.
Juulikuus on saanud traditsiooniks, et Objektiivi meeskond puhkab, seega suhtuge palun mõistvalt, kui meie päevas avaldatud artiklite arv on kõvasti tagasihoidlikum kui tavapärase tegevuse perioodidel.
Ka meie väikesel toimetusel tuleb vahepeal laskemoona varuda, sest kuigi ajaloos on ikka ja jälle pistnud pea põõsast välja arvukad perpetuum mobile leiutajad, pole minu teada veel keegi endale nõudnud ilma laskemoonata funktsioneeriva kuulipilduri väljatöötamise patenti. Mingu meistki see au kaarega mööda.
Seega on vaja end koguda, eriti peale väga rasket aastat, mil olime Objektiiviga Kaja Kallase tuimalt ja ülbelt inimväärikust solvava koroonaapartheidi vastase võitluse esirinnas ning tuld ja tõrva sadas kaela omadelt ja võõrastelt.
Juuni annetuskampaania õnnestus hästi, kuigi maksimumeesmärgiks seatud 90 000 eurot me kokku ei saanud – sellest jäi meid lahutama 1769€. Tulemus on tubli, ent selles avalduvad juba praeguse hetke trendid, kus üle 20-protsendise Euroopa rekordinflatsiooni tingimustes peavad inimesed mõtlema mitu korda, enne kui nad oma eurod välja käivad. Selles perspektiivis ootab Objektiivi ees väga tõsine ja nõudlik hooaeg, sest hoolimata inflatsioonist ja majandusraskustest tuleb Objektiivi väike masinavärk käimas hoida.
Kuigi vana kommunist Andrus Ansip leiab, et põhjus, miks Eesti pole veel viie rikkama riigi sekka arvatud, peitub "vahevalitsustes", kes ei oskavat raha kokku hoida (loe: eesti rahvast piisavalt oskuslikult ja jultunult nöörida), siis ühes vallas oleme kindlasti Euroopa rikkamate hulgas: iga Kesk- ja Lõuna-Euroopas reisinud ja elanud eestlane teab, et sellist privaatsust ja looduse rahu suudavad endale eestlastega võrreldes lubada vaid väiksem ja varakam osa sealsest ühiskonnast.
Meie maa loodus on tõeline rikkus, mida meil tuleb väärtustada ja hoida, kasvõi selle läbi, et me ei reosta oma metsi ja randu prügiga. Meil tuleb püüelda kultuuri poole, kus iga jõmmisemgi jaaniline tunnetab oma seljaajus, et sassi pindine purk ja suitsukoni visatakse selleks ettenähtud kohta – ja selleks pole Maarjamaa rand või metsatukk.
Inimene, kes reostab oma kodumaad, reostab sümboolselt oma kodukollet ning näitab sellega, et ta pole oma maad ja kodu väärt.
Selge on see, et meid valitsev nomenklatuur üritab teha omalt poolt kõik, sisendamaks, et ainus ülearune moodustis siin maalapil on eesti rahvas ning peremeheõigused kuuluvad vaid valitud seltskonnale riigi- ja majandusstruktuuride ladvikus. Vastus sellele on vastupidise hoiaku ülesnäitamine: me ei lähe ära, me ei jää vait ja me ei kavatse oma peremeheõigustest selle maa suhtes grammigi loovutada.
Valitsused tulevad ja lähevad, ent see maa siin jääb. Ka riigid ja vabariigid ning nende põhiseaduslikud ja põhiseaduste vastased korrad mööduvad.
Meie peame aga töötama lootuses, et alles jääb meie maa rahvas, kes elab tõeks Kõigekõrgema poolt talle ainuomaselt jagatud andeid ja ande, mida ükski teine rahvas mitte ühelgi teisel ajastul pole endas sellisel viisil kandnud.
Mina olen sel kuul võtnud juhtme seinast välja ja soovitan sama teha teilgi, head lugejad ja toetajad. Pideva sinise ekraani jälgimise ning ärritavatele peavooluuudistele reageerimise asemel kuulakem, kui vähegi võimalik, hoopis linnulaulu ja mere kohinat ning nautigem hingematvalt kauneid suviseid päikeseloojanguid, nii kaua, kui meile on neid veel kingitud.
Kaunist Eestimaa suve teile, head Objektiivi lugejad.