Euroopa Komisjon valmistab ette liikmesriikide seadustest ja selle kodanike tõekspidamistest sõltumatut ühtset internetti reguleerivat direktiivi, millest peaks välja arenema kõigile kohustuslik määrus, kirjutab Karol Kallas.
Saksamaa digitaalsete vabaduste eest võitleva organisatsiooni Netzpolitik.org vahendusel avalikkuse ette jõudnud digitaalse ühisturu teenuste määruse (Digital Single Market Services Act) kavandi sihiks on luua horisontaalne regulatiivne raamistik, mis kaasajastab, selgitab ja ühtlustab ühisturu digitaalseid teenuseid haldavaid reegleid.
Euroopa Liidu uuskeelsed oskussõnad vajavad antud juhul lahtiseletamist: direktiiv on õigusakt, milles sätestatakse eesmärk, mille kõik ELi liikmesriigid peavad saavutama. Samas võib iga riik otsustada selle üle, milliseid õigusakte kehtestada, et kõnealuseid eesmärke saavutada.
Kuhu ettevalmistatava raamistikuga välja soovitakse jõuda, on määrus. Määrus on siduv õigusakt, mis tuleb tervikuna kohaldada kogu ELis.
Horisontaalne regulatiivne raamistik on võrreldav ärijuhtimise teooriast tuntud horisontaalse integratsiooniga. Horisontaalne regulatiivne (seaduste) raamistik tähendab, et kõigis liikmesriikides, Kreekast Soomeni, kehtivad interneti teenusepakkujatele (nn Telia), internetiplatvormidele, -teenustele ja seotud tegevustele ühtsed seadused ning sellega seotud seadusloomet kontrollib ainult Euroopa Liit.
Dokumendis on välja toodud kolm suuremat näitlikku probleemi, mida uue määrusega soovitakse lahendada:
- Erinevates liikmesriikides kehtivad erinevad reeglid, kuidas sotsiaalvõrgud peavad eemaldama illegaalse vihakõne. Samuti on erinevad teksti- ja videomaterjali levikut puudutavad seadused. Selle tulemusena, pidades silmas sõnavabaduse kaitset, on võitlus ilmavõrgu vihakõnega kallis ja ebatõhus üle kogu ühisturu.
- Täna ei ole Euroopa Liidus ühtseid internetireklaami haldavaid reegleid. Näiteks ei reguleerita üle riigipiiride toimuvat poliitilist reklaami. Selle tulemusena on piirideüleseid mikro-sihitud (micro-targeted; konkreetsele inimesele suunatud reklaam, mis arvestab tolle ea, soo, huvide, rassi, rahvuse ja lisaks suure hulga muude inimese omadustega) desinformatsioonikampaaniaid korraldada kerge, kuid neile on väga raske jälile saada.
- Digitaalse majanduse teenused seisavad silmitsi erinevate riiklike või isegi regionaalsete regulatsioonidega. Pole olemas ühtseid standardeid, kuidas kohalikud omavalitsused ja riigiametid peaksid näiteks maksude osas infot vahendama. Sellise seadusandliku killustatuse, sunnimeetmete puudumise ja valdkondi reguleerivatele ametkondadele vajaliku informatsiooni puudulikkuse tulemusena ei saa Euroopa jagamismajanduse iduettevõtted, mille näiteks võib tuua Taxify, laieneda üle Euroopa Liidu ja konkureerida võrdsetel alustel USA rivaalidega nagu näiteks Uber.
Euroopa Liit on ühtsete interneti regulatsioonide vallas juba märgatavaid samme astunud. Käesoleva aasta 15. aprillil võeti valeliku infokampaania toel vastu Euroopa autoriõiguste direktiiv, mis seab internetiplatvormidele kohustuse rakendada ebaseadusliku sisu filtreid. Kuna tegemist on suhteliselt värske juhisega, pole selle suurem mõju veel ilmsiks tulnud.
Digitaalsete teenuste määruse kavandit on ettepanekute ja täienduste saamiseks esitletud ainult Digitaalse Ühisturu Strateegilisele Töögrupile (Digital Single Market Strategic Group; DSM SG) ja liikmesriigid sellega veel ametlikult tutvunud ei ole.
Viidatud määruse kavandi suurimaks probleemiks on Euroopa Liidu mure, mida liikmesriikide kodanikud internetis vaatavad ja loevad. Määruse keskmes on võitlus vihakõnega. "Vihakõne" defineerimine, veegi enam, selle seaduses üheselt määratlemine, on äärmiselt problemaatiline.
Õuduste, milleni vihakõne kriminaliseerimine võib viia, reljeefsemaks näiteks on nõndanimetatud "islamofoobia" keelustamine. Termini "islamofoobia" taga on terroristliku organisatsiooni "Moslemi vennaskond" infooperatsioon, mille eesmärgiks on moslemiimmigrantide ükskõik millise tegevuse vabastamine kriitika alt.
Reformimata islam oma mustvalge maailmanägemuse, mitmenaisepidamise, pedofiilia (lubatud on abielluda väikeste lastega), sallimatuse ja usuvihaga ei sobi Euroopasse, ometigi ei tohi paljudes Euroopa riikides kehtivate vihakõneseaduste tõttu moslemite peale uriseda.
Sellise vihakõneseaduse jubedamaks äraspidiseks tulemuseks on korduvad Ühendkuningriigis aset leidnud sadade laste vägistamisjuhtumid moslemimeeste pedofiiliajõukude poolt. Kuna politsei kartis rohkem islamofoobiasüüdistusi kui oli huvitatud laste kaitsmisest, tundsid moslemid ennast turvaliselt ja viidatud ilgused levisid üle riigi.
Tegemist pole ainult Ühendkuningriigi ja sealsete moslemite probleemiga. Kölni 2015-2016 aastavahetuse pidu sealsel raekoja platsil sai nimeks "pikkade väntade öö", mille keskmes olid sajad vastselt Euroopasse saabunud moslemimehed. Moslemite seksuaalkuritegusid üritati alguses ametivõimude poolt maha vaikida, kuid kuna tegemist oli mastaapse sündmuse ja "alternatiivsete" uudisteallikate süüdistused muutusid kõrvulukustavaks, jõudis sündmus nädalaid hiljem lõpuks laiema avalikkuse ette.
Eestis suruti sotsiaaldemokraatide vihakõneseaduste kehtestamise soov esimese hooga küll maha, kuid nagu kõnealuse määruse tööprojektist näha, tahetakse sellised seadused laia labidaga lajatades kehtestada ühtselt üle Euroopa Liidu.
Järgmine probleemne koht on soov ühtlustada "teksti- ja videomaterjali puudutavad reeglid". Hitler oli kuri inimene ja tema elulooraamat on suures osas puhas "vihakõne", ometigi pole kahekümnenda sajandi alguskümnenditest võimalik lõpuni aru saada ilma tema teost läbi lugemata. Täna on "Minu võitluseid" ilmavõrgust leida mitmekümnes keeles ja suuremates keeltes mitmes versioonis, kuid kui selliste seaduste rakendamisel ei pääse inimesed enam ajaloolistele algmaterjalidele ligi, siis on võimudel hõlpsam ajalugu ümber kirjutada. Google on näiteks käesoleval aastal hakanud YouTube'ist eemaldama Leni Riefenstahli filme ja ei luba õpetajatel üles laadida Hitleri Saksamaad puudutavaid ajaloolisi videoklippe.
Murelikud peaksid olema koos (konservatiivsete) poliitikutega ka reklaamiettevõtted ja reklaamiandjad. Kui näiteks Eesti, Poola ja Itaalia reklaamiturgu hakkavad valitsema ühised reeglid, siis tuleb sellest kõige tõenäolisemalt välja paras kört pärtli särk.
Eraldi on ära mainitud piirideülesed poliitilised ja väärinfo reklaamikampaaniad. Eesmärk võib ollagi näiliselt üllas: valede ja vaenulike infooperatsioonide tõkestamine. Samas võib selline piiramine kaasa tuua selle, et valeinfoks osutub näiteks kriitika hullumeelselt raiskavate Euroopa Liidu institutsioonide, UNRWA kaudu terrorirühmitus Hamasi toetamise või liikmesriikide konservatiivsete jõudude kallal räuskava komisjoni esimehe aadressil.
Nii vihakõne kui "halva" reklaami blokeerimine tähendab üleeuroopaliste sisufiltrite rakendamist. Kui kontroll filtrite üle langeb bürokraatide kätte, kelle ametitel pole demokraatiaga midagi tegemist – nagu on see täna Euroopa Komisjoni puhul –, siis on tegemist otsese ohuga esmastele isikuvabadustele.
Internetiteenuste pakkujad elik "vahemehed" soovitakse panna vastutama nende platvormidel edastatud sisu eest. Kui keegi paneb näiteks meie Zone.ee-s üles oma blogilehekülje ja kirjeldab seal oma soovi kedagi ahju ajada, vastutab selle eest teatud tingimustel ka Zone. Kavandis viidatakse taolise eesmärgi põhjendusena korduvalt Uus-Meremaal Christchurchis toimunud terroriteole, mille süüdlane sai pikka aega internetis oma vaateid levitada ja lahendusena nähakse teenusepakkujate karistamist.
Sotsiaalmeedial peaks karvad turri ajama Euroliidu soov hakata ühtselt reguleerima kõigi sotsiaalvõrkude sisu modereerimist.
Lisaks vihakõnele soovitakse kavandis piirata ka "kahjuliku sisu" (harmful content) levikut. Kahjulik sisu ei pruugi olla ebaseaduslik ja selle näiteks on toodud ainult nõndanimetatud võltsuudised, mis tänase praktika kohaselt on tähendanud ainult poliitiliste konkurentide vaigistamist. Pärauudiste patta on näiteks visatud ka portaal Objektiiv.
Paanikasse pole, vähemalt esimese hooga, põhjust langeda. Digitaalse ühisturu teenuste määruse kavandi arutamisega läheb enne direktiivi vormi võtmist aega aastaid ja üldjuhul on algsetest radikaalsetest ideedest järele jäänud märksa lahjemad variatsioonid. Ometigi on murettekitav, et Euroopa Liidu tipus on grupp inimesi, kes säherdusi, demokraatiat, sõna- ja isikuvabadust ähvardavaid ettepanekuid üldse teevad.