Härra Alar Karis, „Koit" oleks pidanud kõlama Estonias, aga mitte ainult selle lähedal väljakul – ja oleks pidanud kõlama Teie poolt võõrustatud propagandistide poolt tühistatud Lauliku esituses, kirjutab Ivan Makarov.
Kui ma loen Postimehes pealkirja „Presidendi kõne on riigimehelik, tark ja läbib kogu riigi spektrit", siis tulevad meelde sarnased pealkirjad pärast Leonid Brežnevi järjekordset kõnet NLKP kongressil.
Kust pärit on selline orjalikkus – kas saksa parunite või vene komissaride ajast, ei oska ma öelda, aga mis tähtsust sel ongi. Kui inimest vaevab mingi haigus, siis tuleks osutada talle vajalikku abi, mitte süvenedes sellesse, kas see tõbi tuli siiamaile kahekümnendal või üheksateistkümnendal sajandil, kas see toodi siia vankri või tankiga. On vaja anda antibiootikume, teha süste või mis iganes aitab inimesel paraneda. Sama lugu on ka ühiskonnaga.
Eesti ühiskonna suurim haigus ongi praegu truualamlikkus. Ühelt poolt, nagu rääkis veel kuulus köster, kõige tähtsam on alandlikkus ja kuulekus. Teisest küljest just lömitav truualamlikkus katalüseerib inimestes kõige jälestamisväärseid protsesse – näiteks nende vihkamise, kes ei lömita, käib sirge seljaga, kelle jaoks on oma rahvus ja rahvas ning oma riik selle valitsejatest suurem. Sealt ka lugematud meediarünnakud eestimeelsete inimeste vastu, räpane laim, ähvardused ja solvangud internetis.
Sellised sülekoerad lakuvad sakste saabast ja vahepeal hinge tõmmates sülitavad rahva suunas.
Selleks, et kinnitada, et presidendi kõne oli „riigimehelik ja aus", peaks eeldama, et kõne oleks võinud olla ka ebaaus. Aus inimene ei vaja komplimente, et ta on aus, sest ta teab seda isegi. See, millest rääkis Alar Karis oma kõnes, oli muidugi enamasti siledalt õige, aga mitte midagi uut ta ju ei öelnud. Seda kõike me teame, sellest kõigest me saame aru, aga millegipärast toimime hoopis teisiti.
Meile võib ju rääkida multifilmist tuntud kõuts Leopoldi kuulsat juttu, et „poisid, elagem sõbralikult", aga Leopold ei ütle ju mitte sõnakestki sellest, et näiteks Balti kaitsekolledžis, kus õpetatakse välja ohvitsere meie kaitsejõudude tarvis, võib töötada isik, kelle kaudu teostati vahetult enne riigikogu valimisi üht räpasemat provokatsiooni ja laimukampaaniat mitte lihtsalt ühe Eesti parlamendierakonna vastu, vaid eestlaste vastu laiemalt, ilmselge kavatsusega mõjutada meie valimisi Kremli abil ja Kremlile soodsas suunas.
Ei paistnud küll seda, et presidenti oleks need alatud kuidagimoodi häirinud. Aga äkki ei saagi teda nendes küsimustes usaldada? Miks palkas ta nõunikuks endise KGB-lase? Kas terves Eestis ei leidunud okupatsiooniaegsete repressiivorganitega mitteseotud spetsialisti?
Kogu ühiskond teab, et riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Raimond Kaljulaid ehitas oma poliitilist karjääri rahvusvaheliste vene kurjategijate raha kulul, aga president pajatab, et me oleme siin „samas laevas, kõik koos. Head ja pahad, õiglased ja patused, erinevast rahvusest, erineva usutunnistusega. Kõik koos."
No ei ole kõik koos. Pedofiilide ja mõrtsukate koht on vanglas. Kaljulaidi koht ilmselgelt ei ole riigikaitse komisjonis. Pentus-Rosimannuse koht ei ole Euroopa kontrollikojas jne.
Kui president räägib mingisugusest sotsiaalsest ja muust võrdsusest, siis ei ole tal millegipärast silme ees teksti, kus oleks kirjas, et lubamatu on vanurite luukereks näljutamine vastuvõttudel head ja paremat näost sisse ajavatele võimuritele kuuluvates hooldekodudes. Selline jutt võiks ju rikkuda isu Estoniasse meelt lahutama ja einestama kogunenud „kõrgemale" seltskonnale.
„Jälle lubavad erakonnad jagada toetusi siia-sinna. Kuid nagu lihavõttejänese kingitusi peavad järgmised valitsused otsima, kust tuleb raha nende välja maksmiseks. Alati seda lihavõttekingitust üles ei leiagi. Nii haukame laste ja lastelaste tagant," rääkis president tuhatkonnale delikatesse haukavale suule.
„Mulle meeldiks, kui kõik me saame ühtemoodi aru: raha toetusteks ei tule ühegi poliitiku ega erakonna rahakotist. See on meie ühine maksuraha ja riigile võetud kohustused, mida peame aastakümneid kandma," jätkas Alar Karis.
Kes need „meie" on? Selles on küsimus. Karis räägib ju kitsa seltskonna nimel.
Ma ei tea, palju täpselt raha kulub praegu presidendi institutsiooni ülalpidamiseks. Kersti Kaljulaid taotles oma kantselei aasta eelarve suurendamist miljoni võrra, tollal 6 miljoni euroni, aga praegu on see summa ilmselt suurem: saagem patriitsidest aru – hüperinflatsioon, elektri kallidus… President koos oma kaaskonnaga „haukab" seda raha, nagu ta ise õigesti märkis, „laste ja lastelaste tagant" ja see tõesti „ei tule mitte ühegi poliitiku ega erakonna taskust". Nii et antud juhul on presidendi jutt „Tootsi teooria", aga „praktikat" me nägime vastuvõtu lookas laudadel.
Tõeline näkkusülitamine võimu toitvale rahvale oli see, et esimeste hulgas ronis lavale taidlema 10-aastase staažiga narkomaanist koomik, kes igakuiselt toetas narkoäri 1500 euroga. Ja kuigi Eestis on kümneid lauljaid, kes saaksid esitada Valdo Randpere ja Urmas Alenderi tuntud ballaadi professionaalsemalt, kutsuti ikka Avandi. See on kujunemas meie presidendiametnike traditsiooniks: Kersti Kaljulaid kutsus EV aastapäeva lavastama tuntud naisepeksja, Alar Karis aga narkomaani, kelle tarvitatud pulbrist piisanuks selleks, et kogu saali kogunenud seltskond oleks kuu aega pilves olnud.
Miks peate te nõnda eestlaste üle irvitama? On see siis mingi kääbusmonarhide eriline privileeg, enda maksma panemine – et teen, mida tahan? Ja mida tegi presidendi vastuvõtul Marko Mihkelson, keda seal ka mõnuga filmiti ja intervjueeriti? Ja kas muidu lahe kuju Martin Repinski oma praeguse kaasaga on just see inimene, keda kõige rohkem eksponeerida presidendi vastuvõtul? Kas Brigitte Susanne Hunt, kes väitis hiljem meediale, et ta oli peol kaine, tõesti viibis seal? Mida tegid Estonias kõige kollasemate telekanalite kõige kollasemad reporterid, kes otsisid rahva seast välja kõige kollasemad sinna tulnud staarikesed, korteritega sahkerdajad ja riigiraha raiskajad?
Ja ajal, kui koorekiht läbisegi virtsaga muudkui haukas ja hõiskas Estonias, sammus eesti rahvas läbi Tallinna kesklinna, valgustades teed tõrvikutega, koos oma perede ja lastega, Delfi kommentaatorite räpaste solvangute ja sajatuste saatel. Kümme tuhat inimest, kes pole valetanud ega varastanud ja seetõttu Estoniasse mitteoodatud.
Härra Alar Karis, kui Teie oleksite tõesti sõltumatu ja õiglane eestlaste president, oleks „Koit" kõlanud Estonias, aga mitte ainult selle lähedal väljakul. Ja kõlanud Teie poolt võõrustatud meediajätiste poolt tühistatud Lauliku esituses.
Kus oleks rahva poolt valitud presidendi õige koht – ikka väljas koos rahvaga. Kus oli riigikogus määratud presidendiametniku koht – ikka koos tema määrajatega saalis. Ei ole ikka „samas laevas, kõik koos". Siin tuleb meelde samasugust silmakirjalikkust ja nõukogude korda pilganud fraas rockooperist „Johnny" sügaval stagnaajal: „Ikka kõik koos, diskos, metroos!". Seda skandeerisid Jüri Aarma, kel rinnas oli mingi medal, koos temaga – Merle Talvik, Urmas Alender ja teised.
Ja üleüldse oli seekordne presidendi kõne liiga pikk, selles oli, nagu öeldakse foorumites, „liiga palju tähemärgikesi". Pühapäeval näitas üks Eesti telekanalitest filmi „Sügis", kus vallavolikogu esimees pidas ka peokõnet, milles oli vaid mõni arusaadav ja konkreetne lause – mida tuleks teha elu paremaks tegemiseks. Ja kõlas ilus laul, kus oli soov: „õitse ja haljenda, eestlaste maa". Aga tol hetkel oli Eesti vaba. Ei olnud seal juttu mitte mingist Noa laevast, kus oleksid koos erinevast rahvusest, erineva usutunnistusega head ja pahad. Ajalugu on näidanud, et Eesti läheb korda ainult eestlastele, teistele lähevad korda Venemaa või Nigeeria. Ja ei ole vaja eksponeerida nii pealetükkivalt üksikuid meeldivaid erandeid reegli pähe, nagu tehti N.Liidus pakazuhha-etendustel ja rongkäikudel, kus olid läbisegi tadžikid ja eestlased oma rahvusrõivastes.
Postimehe kolumnist Andrei Kuzitškin, kes sai äsja EV kodakondsuse, retsenseeris samuti Alar Karise kõnet oma loos „Kui ma oleksin presidendi kõnekirjutaja, kirjutaksin Eesti edulugudest".
No mina näiteks uskusin, et presidendiametnik kirjutab oma kõnesid ikka ise – selliste privileegide ja kopsaka palga eest võiks seda ju teha, aga eks võimu ümber tiirlev Andrei tea paremini.
„Mina kui värske Eesti kodanik kuulasin president Karise kõnet suure huviga, sest nüüd tuleb ka mul lahendada ülesandeid, mis riigipea ühiskonna ette seadis," kirjutab ta. „Presidendi kõne oli vormilt laitmatu. Eriti võitis kuulajaid enda poole selline võte nagu pidev eri nimetustega publiku poole pöördumine: armas Eesti rahvas, head inimesed, head kaasmaalased, head sõbrad, lugupeetud kuulajad, head kaasamõtlejad, daamid ja härrad. Sellisel moel näitas Alar Karis, et tal on kohalviibijatega mitmekülgne suhe, ütles kõigile meeldivaid asju ja tegi kõigist oma liitlased," kirjutab Andrei Kuzitškin.
„Kohalviibijatega" oli Karisel kohe kindlasti vägagi „mitmekülgne" side. Ja tore, et meie presidendiametnikel on nüüd tagavaraks tore kõnekirjutaja Venemaalt.
Selles valguses tekib muidugi küsimus, kellele oli ikkagi adresseeritud Karise fraas „Varsti, ja see aeg tuleb kiiresti, anname Eesti riigi teie hoida ja edasi viia"? Kõlas väga kahemõtteliselt. Siinne venekeelne meedia on juba Venemaalt tulnutele suures osas üle antud, ka Kuzitškin on juba stardipositsiooni sisse võtnud. Nii nad viivadki meie rahvusriigi edasi. Või siis tagasi.
„Igaüks meist ongi Eesti riik," väitis Alar Karis oma kõne lõpus.
Täpselt. Igaüks „teist" seal Estonias just nii mõtlebki. Just nii arvab enda kohta eriti meie praegune peaminister Kaja Kallas: et ta ongi Eesti riik. Ja ka Alar Karis arvab enda kohta nii.
Seda, mida selle kohta arvab Eesti riik ehk Eesti kodanikud, saame me teada 5. märtsil.