Lastest on saanud meie ajastul üsasisese lapsetapu normaliseerimise ja inimõiguseks kuulutamise kaudu isekate täiskasvanute mängukannid. Kui lapsi tohib emaüsas enda soovi järgi tappa, siis on üksnes loogiline, et neid tohib oma äranägemise järgi ka osta ning nendega kaubelda, sedastab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Näiliselt inimkeskne ühiskond komistab üha sagedamini paradoksi otsa, mida liberaalse demokraatia ja erinevate vähemuste õiguste eest võitlejad ei hooma või ei taha hoomata. Kultuuris, kus peamine rõhk pannakse kodanike individuaalsetele vabadustele ja õigustele, leidub grupp kõige nõrgemaid, kelle vabadustest võib harjumuspäraselt mööda vaadata ja kelle õigustel hoolimatult trampida – nendeks on lapsed. 

Eriliselt grotesksel moel näitlikustas laste õiguste brutaalselt allutamist täiskasvanute kapriisidele hiljutine lugu Ukrainast, mida teiste seas vahendas ka Objektiiv. Uudises tuli juttu lastetootmisettevõttest, mille kliendid ei pääse Euroopast ja USA-st Ukrainasse surrogaatemade poolt neile sünnitatud laste juurde. Firma BioTexCom esindajad lohutavad aga kampaaniavideos kliente ning kinnitavad, et kauba eest hoolitsetakse hästi. Kuigi ühe Kiievi hotelli fuajeesse on parasjagu kokku kuhjatud viiskümmend last, tehakse pingutusi, et firma teenuseid ostnud kliendid võiksid tellitud lapse esimesel võimalusel kätte saada ja endaga kaasa viia.  

Tavalise paketiga, kus ooteaeg kestab üle aasta, võib klient endale lapse tellida 39 900 euroga. Käies aga välja 64 900 eurot, leitakse surrogaatema lähima nelja kuu jooksul. Surrogaatema teenib lapse pealt keskeltläbi 11 000 dollarit, millele lisandub väike igakuine raseduseaegne toetus. 

BioTexComi videost vaatab meile silma kõige küünilisem ja otsesem inimkaubandus, mida tänapäeva maailm on biotehnika ja arstiteaduse arenedes vaikselt pealt vaadanud. Kõige hirmsam on teema juures aga tõik, et üha vähemates inimestes tekitab räige inimkaubandus ja laste tööstuslik tootmine tervet hukkamõistu või vähemalt vaikset õõva. 

See pole aga sugugi ime. Üsasisese lapsetapu normaliseerimise ja inimõiguseks kuulutamise kaudu on lastest meie ajastul saanud isekate täiskasvanute mängukannid, kelle kõige elementaarsemaid õigusi võib enda kapriiside nimel rikkuda. Kui lapsi tohib emaüsas enda soovi järgi tappa, siis on üksnes loogiline, et neid tohib vastavalt soovidele ka osta ning nendega kaubelda. Oma kaitsetuse ja sõltuvuse tõttu on lapsed esimesed, kes peavad egoistlikest fantaasiatest ja manduva kultuuri normidest pimestatud täiskasvanute hooletuse kinni maksma. 

Väikelapsi, eelkõige emaüsas kasvavaid ja arenevaid lapsi, eristab üha valjemini röökivatest ja mitmesuguste moevoolude kütkeis siplevatest täisealistest hääle ja artikuleeritud kõne puudumine. Füüsiline ja vaimne sõltuvus keskkonnast, eelkõige aga oma bioloogilistest vanematest, teeb lapsest eriliselt haavatava, mille tõttu tuleb vähegi tervel perekonnal ja ühiskonnal näidata laste suhtes üles erilist vastutust.

Vastutus ei teki aga tühjale kohale. Inimese väärtus peab rajanema metafüüsilisele vundamendile, mis on ühiskonna liikmete poolt tajutud sakraalse ja puutumatuna. Üksnes sellisel juhul on võimalik rääkida inimese absoluutsest väärtusest, mille vastu on ühiskond ja üksikud inimesed kohustatud austust üles näitama. 

Lääne inimõiguste doktriin on välja kasvanud kristlusest, mille kohaselt rajaneb iga üksiku inimese väärikus veendumusel, et ta on loodud Jumala näo järele. Kui valemist eemaldada inimõiguste vundament ehk Absoluut ja Looja, kukub inimõiguste doktriin kaardimajana kokku ning krõbedaim arve lääne metafüüsilise kollapsi eest tuleb tasuda kõige nõrgematel ehk lastel, keda Jumala ja oma kõrgeima kutsumuse kaotanud inimese suva kohaselt kord müüakse ja ostetakse, kord tapetakse või jäetakse ellu. 

Õigus on suurel jumalaeitajal ja mässajal Nietzschel, kes teadis suurepäraselt, kuhu õhtumaade jumalatapp välja viib. Jumal elab ikka muutumatuna edasi. Ajastutest ajastuteni. Ainus, kes jumalatapu käigus surma saab, on inimene ise.

Ukrainas imikuid “tootval” ettevõttel on kriisi tõttu tarneraskused