Nõudmises lõpetada Eesti LGBT Ühingu ja teiste homoaktivistide ühingute riiklik rahastamine ei ole midagi radikaalset ega ründavat, sest eeldus, nagu peaks need ühingud jääma alatiseks maksumaksjate rahastada, on täiesti meelevaldne, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Viimastel päevadel on meedia ja ka peaminister Jüri Ratas püüdnud luua kuvandit, nagu kujutaks petitsioonikampaania Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise lõpetamiseks endast rünnakut nimetatud homoaktivistide organisatsiooni või sotsiaalminister Tanel Kiige vastu.
Selline kuvand on aga absoluutselt vale, sest mingisuguse rünnakuga ei ole kampaanial vähimatki pistmist. Küsimus sellest, milliseid organisatsioone peaks maksumaksjate rahaga toetama, milliseid mitte, on täiesti legitiimne avaliku arutelu objekt ning selles osas ühe või teise seisukoha väljendamises pole midagi radikaalset ega ründavat.
Tõsiasi on see, et Eestis on ideoloogiliste kodanikuühenduste riikliku rahastamisega asjad juba pikemat aega paigast ära. Sotsiaalministeerium on pikka aega olnud vasakpoolsete võimu all ja seda võimupositsiooni ära kasutades on seatud vasakpoolsetele meelepärast ideoloogilist programmi edendavatele ühingutele sisse magusad rahalised toetused.
Tõsiasi on see, et Eestis on ideoloogiliste kodanikuühenduste riikliku rahastamisega asjad juba pikemat aega paigast ära.
Tõtt-öelda on olukord sedavõrd väärastunud, et tervet rida vasakpoolseid ideoloogilisi organisatsioone ei ole üldse kohane kodanikuühendusteks nimetada, sest need elatuvad ülevoolavalt mitte kodanike annetustest, vaid avaliku võimu rahalisest toetusest ja kujutavad endast seega pigem avaliku võimu käepikendust kui osa kodanikuühiskonnast.
Sellele tõsiasjale viitas hiljuti ka rahvastikuminister Riina Solman, kes ütles, et mõistab SAPTK soovi lõpetada homoaktivistide riiklik rahastamine, kuna samal ajal kui SAPTK tegutseb üksnes eraisikute vabatahtlikest annetustest, elatuvad näiteks Eesti LGBT Ühing ja portaali Feministeerium haldav MTÜ Oma Tuba pea täielikult maksumaksjate rahast.
"See ei olegi [SAPTK] poolt vaadates õiglane ega aus. Küsimus ei ole siin LGBT ühingus või Feministeeriumis, vaid selle rahastamises ideoloogiliseks tööks riigi poolt," ütles Solman, kes nõustub, et Eestis tuleks teha tõsiseid pingutusi ideoloogiliste kodanikuühenduste riikliku rahastamise tasakaalustamiseks.
Põhimõtteline küsimus, mis vajab teravdatud tähelepanu ja sisulist arutelu, seisneb selles, miks peaks riik rahastama selliste homo- ja sooideoloogiat propageerivate ja juurutavate ühingute tegevust, mis lähtuvad varjamatult eesmärgist kujundada ümber ühiskonna kõlbelisi alusväärtusi ja -hoiakuid ning muuta selle osana ka nii abielu kui ka perekonna institutsiooni tähendust.
Tõsiasi, mida ei taha ei riigivõimu esindajad ega liberaalne meedia tunnistada, seisneb selles, et kui avalik võim homoaktivistide ja radikaalfeministide ühinguid ei rahastaks, siis nende tegevust praktiliselt ei eksisteerikski, sest kodanike poolne toetus neil peaaegu puudub. Seega ei ole liialdus öelda, et Eesti Vabariik (ennekõike sotsiaalministeeriumi kaudu) ise tagab aastast-aastasse homopropaganda jätkumist – nii meedias, tänava- ja netikampaaniates, koolides, kohtutes kui ka seadusandluse suunamises –, rahastades seda seejuures aina suuremate summadega.
Siinkohal tasub meenutada põhiseaduse paragrahvis 27 sätestatut, mille kohaselt on avaliku võimu põhiseaduslikuks kohustuseks kaitsta perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust. Osaks sellest kohustusest on kaitsta ka perekonna ja selle aluseks oleva abielu institutsiooni tähendust ideoloogilise ümbermääratlemise püüdluste eest. Võimatu on rääkida selle kohustuse täitmisest valitsuse poolt, kui sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatakse pidevalt risti vastupidise suunitlusega ideoloogilist programmi, aga teadaolevalt mitte ühtegi kodanikuühendust, mis rõhutaks sama avalikult ja selgelt just perekonna ja abielu institutsioonide tähenduse ühiskondliku austamise vajadust.
Kui valitsus on reaalselt huvitatud ühiskondliku konflikti leevendamisest, siis tuleks seda konflikti pidevalt üleval hoidvate ja süvendavate ideoloogiliste aktivistide riiklikule rahastamisele lõpp teha.
SAPTK ei kutsu Eesti LGBT Ühingut ja teisi homoaktivistide ühinguid kinni panema. Samuti ei kutsu me nende vara võõrandama ega nendele antud raha SAPTKle suunama, nagu meedias on püütud avalikkust eksitavalt osutada. SAPTK petitsioon lähtub väga lihtsast ja sirgjoonelisest eesmärgist lõpetada ära homoaktivistide riiklik rahastamine ja luua seeläbi eeldused ideoloogiliste kodanikuühenduste tegutsemiseks võrdsetel alustel. Kui Eesti LGBT Ühing soovib oma ideoloogilisi vaateid Eesti ühiskonnas levitada, siis on üksnes õiglane, kui nad peavad seda tegema mitte kõigi maksumaksjate kulul, vaid nende inimeste annetuste toel, kes nende tegevust pooldavad. Ehk täpselt nii, nagu SAPTK on seda algusest peale teinud.
Ei tohiks olla raske mõista, et kui riik toetab maksumaksjate rahaga selliste ideoloogiliste positsioonide väljamängimist ja kehtestamist, mis on suurele osale ühiskonnale vastuvõetamatud ja samal ajal suunatud ühiskonna ideoloogiliste aluste ümberkujundamisele, siis sellega vaid süvendatakse kultuurilist konflikti, mis on niigi aetud lubamatult teravaks. Seega, kui valitsus on reaalselt huvitatud ühiskondliku konflikti leevendamisest, siis tuleks seda konflikti pidevalt üleval hoidvate ja süvendavate ideoloogiliste aktivistide riiklikule rahastamisele lõpp teha.
Kõik eelnev on seda selgem, et nagu hiljutisest arvamusküsitlusest nähtub, pooldab Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise lõpetamist 60 protsenti täisealistest Eesti Vabariigi kodanikest ning lausa 78 protsenti koalitsioonierakondade toetajatest. Tanel Kiigel, Jüri Ratasel ja Keskerakonna juhtkonnal laiemalt tasuks aga teadvustada, et ka Keskerakonna toetajastest ei kiida koguni 73 protsenti Eesti LGBT Ühingu riiklikku rahastamist heaks.
Kui homoaktivistide riikliku rahastamise lõpetamist peetakse valijate ootustest hoolimata mõeldamatuks, siis tõusetub juba tunduvalt põhimõttelisem küsimus sellest, kelle või mille ootustest lähtudes poliitikud üleüldse oma seisukohti kujundavad.
Päisefoto: Tanel Kiik jälgib tähelepanelikult, kuidas tema ülemus Jüri Ratas annab intervjuud. Allikas: Scanpix