Päivi Räsäneni ja Juhana Pohjola protsess on Eesti ühiskonnale heaks äratuskellaks. Kui me ei taha jõuda samasuguse vaba ühiskonna ideaali mahasurumiseni riikliku karistusvõimu abil, peame suutma õppida Soome vigadest, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eile mõistis esimese astme kohus Soome parlamendisaadiku Päivi Räsäneni ja luteri vaimuliku Juhana Pohjola kõigis neile esitatud kriminaalsüüdistustes õigeks. Räsäneni suhtes koos eeluurimisega juba ligi kolm aastat väldanud protsessis süüdistati teda seonduvalt homoseksuaalsete suhete ebamoraalseks nimetamisega ühiskondliku vaenu õhutamises ehk nn vihakõnes. Pohjolat süüdistati aga ühe Räsäneni kirjutatud teksti veebis avaldamises.
Eilses 28-leheküljelises kohtuotsuses tõdeti, et mitmed prokuratuuri poolt esitatud väited ei vastanud tegelikkusele ning et ei Räsäneni ega Pohjola seisukohaväljendustes ei ole midagi kuritegelikku. Kohus toonitas, et usu- ja sõnavabadus on olulised põhivabadused, mille piiramine võib kõne alla tulla üksnes väga kaalukatel põhjustel – põhjustel, mida antud kaasuses ei eksisteeri.
Protsessi lõpust ei saa paraku veel rääkida, kuna kinnitamata andmetel kavatseb Soome peaprokurör Raija Toiviainen, kelle initsiatiivil kogu asi üldse kohtusse viidi, kõnealuse kohtuotsuse järgmises kohtuastmes vaidlustada.
Siiski kujutab eilne kohtuotsus olulist võitu sõna-, usu- ja veendumusvabadusele. Samuti on selllel tõsine kaal vaba ja õiglase ühiskonna ideaali maksmapanemisel. Kui protsess päädinuks süüdimõistva kohtuotsusega, oleks ühiskonnale saadetud selge sõnum, et kristlikust moraaliõpetusest lähtuvate seisukohtade avalik väljendamine on Soomes kuulutatud kuritegelikuks.
Asjaolu, et niisugune protsess üleüldse algatati, annab aga tunnistust tõsiasjast, et end silmakirjalikult sallivuse ja mitmekesisuse loosungite taha varjavad tumedad jõud töötavad järjepidevalt vaba ja õiglase ühiskonna ideaali mahasurumise nimel ning et jutud vajadusest kriminaliseerida nn vihakõne teenivad üksnes seda eesmärki.
Kahtlemata on siin oluline õppetund ka Eesti jaoks. Teatavasti nõuab Euroopa Liit, et ka meie riigis loodaks karistusseadustiku muutmise teel eeldused samasuguseks ideoloogiliseks tagakiusamiseks, mida Räsäneni ja Pohjola kaasuste näol näeme. Kõik, kes sõnavabaduse ja üleüldse vaba ühiskonna ideaalist hoolivad, peavad sellele kompromissitult vastu seisma.
Kui läänelike väärtuste loosungi all nõutakse sõnavabaduse mahasurumist, tuleb julgelt öelda, et selliseid läänelikke väärtusi ei soovi me oma maal näha.
Kõige muu kõrval peaks Räsäneni ja Pohjola protsess panema meid mõtlema selle üle, milles siiski seisnevad nö läänelikud väärtused. Läänele on alati meeldinud end esile tõsta läbi selle, et erinevalt autoritaarsetest ühiskondadest austatakse seal sõna-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust.
Kui läänelike väärtuste loosungi all nõutakse aga sõnavabaduse mahasurumist, siis tuleb julgelt öelda, et selliseid läänelikke väärtusi me ei soovi oma maal näha. Just samuti ei soovi sarnaseid läänelikke revolutsioonilisi väärtusi oma maal näha ukrainlased, kes ilmselgelt ei kaitse oma maad selleks, et seal saaks hakata inimesi homoseksuaalsete suhete ebamoraalseks nimetamise pärast kohtu alla saatma.
Kokkuvõttes on Räsäneni ja Pohjola protsess Eesti ühiskonnale heaks äratuskellaks. Kui me ei taha jõuda samasuguse vaba ühiskonna ideaali mahasurumiseni riikliku karistusvõimu abil, peame suutma teiste vigadest õppida.