Rahvastelahing toimus 16–19 oktoobril 1813 Leipzigi lähistel Napoleoni-vastase VI koalitsiooni (Venemaa, Austria, Preisi, Rootsi) ning Prantsusmaa vägede vahel. Aleksandr Zaurveidi maal. Foto Wikimedia commons

Oleks väga meeleolukas kuulata, kuidas enne istungit riigikogu saalist kostaks opositsiooni faalanksite ühine sõjalaul. Samuti võiks opositsioon oma võitlustahte tõstmiseks esitada enda seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks – ja mine tea, äkki pole katarsiski mägede taga, kommenteerib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev opositsiooni etteastet hiljutise abielureferendumi eelnõu esimese lugemise ajal.

Suur sõda Leipzigi linna all on saanud nimetuseks ajaloolistele lahingutele, mida on peetud kunagise Saksa-Rooma riigi ning rootslaste vahel XVII sajandil ja hiljem Napoleoni valitsetud Prantsuse Impeeriumi ja VI koalitsiooni vägede vahel XIX sajandil.

1631. aasta septembris võitis Gustav II Adolf oma rootsi vägilastega Katoliikliku Liiga vägesid, mida juhatas feldmarssal Johann von Tilly. Teine kord toimus suur lahing Leipzigi lähistel 1642. aasta novembris, kui Rootsi armee krahv Torstenseni juhatusel võitis Saksa-Rooma Keisririigi väed, mida juhatas keiser Ferdinand III vend, ertshertsog Leopold Wilhelm.

Vanad roomlased mõtlesid tsirkuse ja vaatemänguna etendust nimega gladiaatorite võitlused. Eestlased jõudsid nüüdseks niikaugele, et mõtlesid välja riigikogu debatid.

Rootsi troonil oli siis Gustav II Adolfi tütar kuninganna Kristiina. Kolmas kord toimus suur lahing Leipzigi all 1813. aasta oktoobris, kui Prantsuse Impeeriumi valitseja keiser Napoleon sõdis tema vastu moodustatud VI koalitsiooniga. Prantslaste vastu võitlesid korraga Venemaa, Austria, Preisimaa ja Rootsi. 

Viimati meenutas mulle „suurt sõda Leipzigi linna all“ riigikogu istung, mis toimus 14. detsembril 2020, kus otsustati abielureferendumi saatust. Koalitsioon ja opositsioon andsid omavahel tõelise lahingu. Asja tegi sõjakamaks uue sisekorra reeglite järgi saadikute poolt maskide kandmine. Saadikud meenutasid mulle osaliselt rahvatasujat Zorrot, kes oli kuulsaks röövliks saanud just tänu oma maskile. Tõsi, Zorro mask kattis tema ülemist näoosa. 

Teisalt meenutasid mulle maskidega saadikud antiigiaegseid Peloponnesose sõdalasi, Sparta ja Ateena hopliite V sajandist eKr. Nende sõdalaste klassikalised korintose ja kombineeritud korintose kiivrid ei jätnud näost eriti midagi näha. Kombineeritud korintose kiivril on põsekaitsed kiivri külge kinnitatud selliselt, et kõrvad on jäetud paljaks. See asjaolu võimaldas kiivri kandjatel kuulda paremini sõjasignaale ja käske. Klassikaline kiiver jättis sõjamehe kõrvad kaetuks.

Praegune opositsioon ei kanna ei klassikalisi ega kombineeritud kiivreid, kuid ei kuule ikka mitte midagi. Kui sõdalane ei saa näokatte tõttu näidata oma näoilmega suhtumist vastasesse, siis näitab ta seda paratamatult kehakeele ja žestidega. Pilk on samuti suureks emotsionaalse suhtumise näitajaks vastaspoole suhtes. Ega asjata ole olemas ütlus  „kui pilk võiks tappa!“

Vähem kui kolmekümne aastaga on kohalik esindusdemokraatia, mille juured ulatuvad samuti muinas-Kreeka aegadesse, jõudnud kõikidele demokraatia vormidele omasesse arengukriisi. Demos kratos tähendab tõlkes rahva võim. See oli Ateenas kehtiv valitsemise printsiip, mis erines radikaalselt Sparta autokraatlikust riigikorrast, kus valitsesid kaks kuningat korraga. Ateena ja Sparta kauaaegne vastuseis põhines lisaks majanduslikele vastuoludele kahe linnriigi vahel erinevate maailmanägemuste ja arusaamade kokkupõrkel. 

Ka nüüd on riigikogus esindatud erakondade vastasseis jagunenud koalitsiooni ja opositsiooni rindejoont pidi maailmavaateliseks ja leppimatuks vastasseisuks. Vahe muistse Kreekaga seisneb selles, et meil on esindusdemokraatia, Ateenas valitses V sajandil eKr. otsedemokraatia. Maskid või kiivrid on meie ajastule kohane vormiriietus. Muinasajal olid relvadeks kiiver, kilp ja mõõk koos odaga – tänapäeval mask, ettevalmistatud kõne, argumendid ja oma seisukohtade kinnituseks ettevalmistatud teadmised. Need on teadmised, mida tänapäeva poliit-sõdalased kasutavad relvadena. 

Opositsioon võiks oma võitlustahte tõstmiseks esitada oma seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks ja mine tea, äkki ei ole ka katarsis mägede taga.

Üks väriseva contralto häälega ühiskonnategelane teatas hiljuti ERRi vahendusel, et sõna on relv. Selle väitega on kerge vaielda. Kui see nii oleks, siis oleks ju kõik, kes Eestis avaliku elu tegelase ja poliitiku nime kannavad, pidanud sellise relva pideva kasutamise eest vangis istuma. Ometi on nad kõik vabaduses ja tulistavad oma verbaalsete püsside, kuulipritside ja granaadiheitjatega igas suunas ning lakkamatult. Kiunuvad ajakirjanikud ja kiljuvad meediamammid ning julged „rahvatasujad“ muudkui pritsivad tuld ja tõrva oma oponentide pihta ja vaene kodanik peab kõrvad lontis seda kõike pealt vaatama. 

Teisest küljest on rahval alati olnud vaja „leiba ja vaatemänge“. Vaatemäng peab olema tõsine ja veenev. Vanad roomlased mõtlesid selle tsirkuse ja vaatemänguna etendust nimega gladiaatorite võitlused. Eestlased jõudsid nüüdseks niikaugele, et mõtlesid välja riigikogu debatid.

Viimane tsirkus on mõistagi leebe ja tänapäevale kohaselt veretu. Kui sõna on aga relv, siis on selline võitlus poliitikute vahel tõeliselt ohvriterohke ja jõhker. Maskid on seega tervitatavad mitte üksnes kui pandeemia vastase võitluse vahendid, vaid ka sõnasõdade pehmendavateks atribuutideks. Maskid varjavad vähemal või suuremal määral poliitilise opositsiooni raevukaid ilmeid. Sõjakad ilmed on maskis esitatuna pisut rohkem vastavuses esinejate tõelisele funktsioonile. See funktsioon seisneb rahva ehk valijate lõbustamises.

Soovitan lugeda Aristotelese traktaati luulekunstist. Isegi kui poliitikud sellest midagi varem kuulnud ei ole, soovitan neile ikkagi sellega tutvuda. Traktaat ei hammusta ja midagi ei juhtu, kui saadik laiendab pisut silmaringi. 

Rahvas ei pea heituma sellest, et poliitikud oma areenil võimlevad. See on palju parem variandist, kui rahvas peaks poliitikute ees võimlema ja neid lõbustama. Poliitik on rahva teener ja teenrina peab ta oma tööd tegema täie andumusega. Rahval, kes neid valis kohtadele riigikogus, peab olema õigus nõuda oma valitud rahvateenritelt lõbustamist täie mahu ja andumusega. „Vaba ajakirjanduse“ nime kandvad ühiskonna ….organid jätan ma seekord vaatluse alt välja, kuna neid tunneb igaüks niigi hästi. Hea ajakirjaniku tunneb kaugelt ära!

Seekord lõppes suur sõda Leipzigi linna all riigikogus ühe osapoole, koalitsiooni napi võiduga. Ega see kauaks nii jää. Kaotanud pool vannub kurja kättemaksu ja koondub veelgi tihedamalt oma juhtide ümber, paneb pead kokku ja üritab kõigest väest lüüa koalitsiooni kindluse „Sigtuna väravad“ eest ära. Väga kõvasti üritab. Selleks peab aga targu hästi ette valmistuma ja ühist pealööki varmalt harjutama. Opositsioon peaks võtma oma poliitsõja aktiivrelvastusse sellise võimsa relva nagu on seda „töö- ja tavandilaulud“.

Oleks väga meeleolukas kuulata, kuidas enne istungit riigikogu saalist kostaks opositsiooni faalanksite ühine sõjalaul. Samuti võiks opositsioon oma võitlustahte tõstmiseks esitada oma seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks ja mine tea, äkki ei ole ka katarsis mägede taga.

Soovitan lugeda Aristotelese traktaati luulekunstist. Isegi kui poliitikud sellest midagi varem kuulnud ei ole, soovitan neile ikkagi sellega tutvuda. Traktaat ei hammusta ja midagi ei juhtu, kui saadik laiendab pisut silmaringi. 

Olen juba ammu tahtnud asutada „Eesti meeste tusameelse nutulaulu seltsi“. Nüüd on selleks vaat et kõige õigem aeg. „Lauluga tagurluse vastu!“ võis siis „Ka mees oskab nutta!“ või „Nutame ühiselt lauldes rahvasõbrad riigikokku!“ 

Sellised ja sarnased projektid ilmestaksid ja värviksid rõõmsamaks meie praeguse halli ja troostitult nukra poliitilise maastiku.