Kolumn: düstoopilist fantaasiat ei saa rakendada ühiskonnaelu alusena

Helsingi Pride paraadil osalejad Helsingi luterliku katedraali ees 30. juunil 2018. Foto: Bigstockphoto

Kus on sellise “fantaasia” ja “arengu” piirid, küsib Objektiivi kolumnist Malle Pärn viidates ühiskonnas levinud ning Eesti riigi poolt rahastatud ja tellitud homopropagandale.

Iga uuenduse puhul tuleks enne selle ühiskonnas juurutamist tõsiselt kaaluda, mida see ühiskonnale annab, millises suunas seda arendab, kuidas see ühiskonnaelu mõjutab, kas paremuse või halvemuse suunas. Kas harmoonilisemaks, ausamaks, sõbralikumaks, üksteisega enam arvestavaks, – või hoopis vastupidi: ajab rahva omavahel tülli, sunnib valetama, õhutab üksteist oma huvides ära kasutama, lõhub ära klassikalised moraalireeglid, vabastab inimese instinktid mõistuse kontrolli alt. 

Ühesõnaga, alati tuleb kaaluda, kas see uuendus mõjub inimesele ja ühiskonnale tervendavalt või hoopis hävitavalt. 

Mis on areng, edasiminek? Kas igasugune muutumine on areng? Arengu all mõeldakse liikumist edasi, mitte ükskõik mis suunas. Tagasiminek on ju taandareng. Ka paigalkõnd on liikumine, aga mitte areng. Hüpe kõrvale on liikumine, aga mitte areng. 

“Erinevus rikastab”, egoliberaalide loosung, ei tähenda ju teistsuguste aktsepteerimist, sest just sealt sai alguse paljude normaalsete inimeste “homofoobideks”, seega vaimuhaigeteks kuulutamine. See loosung tähendab lubatud lihalike mõnude mitmekesistamist, seni kahtlaseks või lausa kahjulikuks peetud mõnude vabastamist traditsiooniliste tabude alt. 

(Märkus: egoliberaal on see, kes nimetab ennast liberaaliks, aga õigusi ja vabadusi lubab ainult valitud, eelistatud inimgruppidele.)

Mõnu ja hüve ei lange paraku mitte alati kokku. Isegi mitte isiku pinnal. Mõnu jahtimine viib sageli tervisekahjustuseni. Rahva või rahvuse pinnal on see veelgi ohtlikum, sest tabude kaotamine võimaldab agressiivsematel mõnujahtijatel hakata teisi oma mõnu saavutamiseks ära kasutama. Ja need ei tohi siis isegi vastu vaielda. 

Üldise hüve nimel tuleb inimesel sageli loobuda isiklikust mõnust. Selleks ongi kultuurrahvastel moraal ja eetika, et õpetada inimest maast madalast oma mõnuihalusi või kiusatusi mõistuse kontrolli all hoidma. Mõõdukust on ikka peetud üheks suuremaks vooruseks. 

Ühiskonna areng on liikumine harmoonia ja tarkuse suunas. Lahkhelide ja rumaluse suunas liikumine ei ole areng, vaid taandareng, tagasiminek, regress, mitte progress. 

LGBT-seksuaalid on oma agressiivsete nõudmiste ja propagandaga rahva tülli ajanud, nad ei lepi enam mingi kompromissiga, sest mujal maailmas on nad suuresti juba oma eelisõigused kätte saanud. Miks ei tee nad endale eriseadusi, miks ei loo nad endale oma süsteemi, miks on neil vaja abielu kallale minna? Miks on vaja kirikut rünnata, miks ei või nad teha oma iseseisvat LGBT-kogudust väljaspool EELK-d? 

Kas nende tegelik eesmärk on inimliku moraali hävitamine? Kas nad üldse teavad, mida nad teevad? Kas nad teavad, kelle huve nad nii kirglikult kaitsevad? 

Ikka räägitakse LGBT-seksuaalidest kui tõrjututest ja tagakiusatutest, tegelikult on nad ise just kõige suuremad tõrjujad ja tagakiusajad. Neid, kes nende tahtmist ei tee, jälitatakse ja kaevatakse tühiste asjade pärast kohtusse. Sõimatakse, mõnitatakse, halvustatakse, laimatakse, sildistatakse, ähvardatakse. 

See on alandav, mitte nendele, keda nad sõimavad, sest kõik nende sildid on VALED, – vaid sõimajatele endile. Inimesed näitavad ennast inetust küljest. Nad ongi juba kujundanud rahva hulgas negatiivse suhtumise LGBT-seksuaalidesse. 

Seega: nende tegevuse tulemus on vastupidine nende ootustele. Narri silt ei muuda narriks inimest, kes ei käitu narrina, kellele see silt ei sobi, pigem näitab end narrina see, kes narri sildi aruka inimese peale kleepis.  

Meil ei ole homofoobe, ksenofoobe, rassiste, putiniste – need, kes neid silte teistele kleebivad, näitavad vaid omaenda õelust ja sallimatust teistsuguste vastu. Isekust, pahatahtlikkust – ja võimetust viisakas, mõistlikus ja ratsionaalses vormis oma erisust teistele vastuvõetavaks teha. See peaks ometi võimalik olema. Me oleme tegelikult ju väga sallivad ja suuresti ka ükskõiksed teiste erisuste suhtes. Mis see mulle korda läheb, mida sa kodus teed, küsib enamik inimesi. 

Olen täiesti kindel, et enne seda kooseluseaduse karusselli keerlemapanekut ei kiusatud homoseksuaale meil sugugi rohkem kui ükskõik missuguseid teisi inimgruppe. Konfliktid tekivad ju ikka konkreetselt isikute vahel. Justnimelt selle poliitilise geiagenda pealesurumine on tekitanud ühiskonnas LGBT-seksuaalide vastu üsna suure sallimatuse. Ja see ongi ilmselt kogu selle liikumise eesmärk. Ajada inimesed tülli kõige madalamal tasandil, seksuaalsuse pinnal. 

Armastust ei ole selles agendas mitte kuskil näha. Isegi ennast nad ei armasta, sest kui nad armastaks, siis ei nõuaks nad kõigilt enda sallimist, seaduse ja võimu abiga, vägivallaga, kuni kohtuni välja. Siis ei identifitseeriks nad ennast selle järgi, kuidas nad oma intiimelu korraldavad. Siis nad püüaksid ühiskonnale näidata või propageerida seda, millega nad ühiskonnale ja kaasinimestele kasulikud on, mida ilusat ja head nad luua suudavad. Et teised neid – mitte sallida – vaid austada ja armastada võiksid. Nagu paljusid homoseksuaale nii meil kui mujal maailmas austatakse ja armastatakse, neid, kes ei kuuluta maailmale oma intiimelu, vaid pakuvad oma loomingut või kätetööd. Nagu kõik teisedki.

Intiimelu on kahe inimese vaheline hurmav saladus, vaieldamatu tabu, oma magamistoa saladusi ei ole viisakas avalikkusele kuulutada. Tegelikult on see lausa solvav, sest ükski normaalne inimene ei taha teiste saladusi kuulda ega näha. Intiimelu saladuste avalik propageerimine on pornograafia, ja see peaks kultuurses riigis küll keelatud olema. Võrdselt narkomaaniaga. Riik ei tohi lubada inimese alandamist, ei tohi uue inimese loomise pühadust rüvetada, võrdsustades abielu ükskõik millise mõnupõhise viljatu kooslusega. 

Perekond on ema, isa ja nende lapsed. Mees ja mees ei ole perekond, see ei ole abielu, sest abielu on ühe mehe ja ühe naise liit. Mehel ja mehel ei ole ega saa kunagi olema ühiseid lapsi. Lapsel ei saa kunagi olla kaks isa või kaks ema. Igal lapsel on ÜKS isa ja ÜKS ema. Ja laps ise on ka üks, püsiv bioloogiline olend, alati on ta kas poiss või tüdruk, mitte mitu vulavat ja virdavat soo- ja sugueluvarianti. 

Kus on teaduslik alus soosegadiku teooriale, et inimesel on palju soovariante? Veidrad väljamõeldised ja luulud (reaalsuse asemel) kuuluvad psühhiaatriasse. 

Mingit düstoopilist fantaasiat ei saa rakendada ühiskonna elu alusena. Kus on selle “lubatud” fantaasia piirid? Identiteedi aluseks on Tunne – kui ma “tunnen” ennast äkki ühel hommikul presidendina, kas mind siis lubatakse Kadriorgu? 

Kui me mingit eset tahame identifitseerida, siis me vaatame kõigepealt ta välimust, seejärel mõistatame, milleks ta on tehtud, mida temaga saab teha. Reha – vars, millest saab teda kinni hoida, pulgad, mis võimaldavad sellega midagi kokku riisuda. Me ei hakka rehaga naela seina lööma, selleks on haamer. Fantaasia võib leida rehale ka muid otstarbeid, aga ta jääb siiski rehaks, me ei saa teda näiteks kõplaks ümber nimetada, ehkki pehme mulla seest on ka rehaga võimalik umbrohtu eemaldada. 

Nii ka poiss jääb poisiks ja tüdruk tüdrukuks. Lapsi ei tohi õpetada vaimuhaigeteks, kahtlema oma kõige elementaarsemas ja ilmselgemas identiteedis. Bioloogia, loodusteadus ütleb meile, kes me oleme bioloogilise olendina, ja me ei saa seda ära muuta. Nagu lambast ei saa teha eeslit, kasest jalakat. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!