Jüri Kotšinev. Foto: Markus Järvi

Avastasin ükskord – tuuleveskitega on võimalik võidelda ja see on teinekord isegi ainuvõimalik viis enda eest seista. Vaenlast ei valita ja võidelda tuleb ka veskitega, kui nad parasjagu ründama asuvad, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Sahiseb liiv minu eluliivakellas ja langeb ülemisest kambrist alumisse. Aeglaset, aga kindlalt langeb see liiv. Peaaegu hääletult. Ei peata selle langemist mitte ükski vägi. Mida olen pannud tähele oma eluliiva pudenemist peal vaadates, olen enamalt jaolt jaganud oma lugejatega, keda isiklikult ei tunne, kuid kellega olen jaganud oma mõtteid ja pürgimusi suurima heameelega. Inimene on kord loodud sotsiaalseks olendiks ja soov jagada oma mõttemaailma, juhul kui see olemas on, on üks ürgsemaid ja inimlikumaid soove üldse…

Minu jaoks algas uus elu ja uus aeg aastal 1987. See oli aasta, kui suvel – juulis või juunis, külastas esimest korda peale II maailmasõda oma sünnilinna Tallinna minu vanaonu, vabahärra Gleb von Malsch. Ta peatus Viru hotellis ja külastas minu vanaema, kes juhtus olema tema tädi, meie tollases Tallinna elamises. Esimese kohtumise järel minu juures toimus minu vastukülaskäik Viru hotelli, kus vanaonu peatus.

Hotelli sees, vabahärra numbritoast, vaatasin ma kahekümnendalt korruselt välja. Kaubamaja poolne vaade avanes sadadele ringi siblivatele kaaskannatajatele, eestlastele ja siin elavatele võõrastele, kes olid väga peremehelikult siin maal ennast viimase poole sajandiga sisse seadnud.

Vestlesime vanaonuga küll saksa, küll vene keeles. Baltisakslasel, kelle sünnilinn oli Reval, keeleprobleemi ei olnud. Muuseas – ta valdas vabalt ka eesti keelt. Seda õpetati talle Tallinna Saksa Segagümnaasiumis 20-datel aastatel kui riigikeelt. Vanaonu pidi oma sünnilinnast lahkuma 1939. aastal. Esialgu elas tema perekond Pozenis ja aasta hiljem koliti emamaale, Waterlandi ehk Suur-Saksamaale Potsdamisse. Sealt läks 18- aastaseks saanud vanaonu rindele. Aasta oli siis juba 1941. Tema isa, minu vanaema õemees, endine tsaariarmee alamkapten oli juba Wehramchtiga liitunud alamleitnandi auastmes. Koos suunduti Idarindele.

Viru hotelli vestibüülis tutvustas vanaonu mulle nende giidi, kedagi saksa filoloogi. Ta seletas vaesele tudengile, et mina olen tema perekonna liige. Ma ei mõistnud siis veel lõpuni, miks see ühele baltisakslasele nii tähtis on. Alles hiljem, Saksamaa Liitvabariigis, kui puutusin kokku Balti Rüütelkonna meestega Balische Ritterschaftist mõistsin, mida tähendab sellele hääbuvale kultuurikillule vana Euroopa ühiskonnast perekond ja suguvõsa kokkukuuluvus. Saksamaal mõistsin ma veel väga palju enda jaoks seni tundmatust maailmast.

Kui vanaonu ennast tutvustas kellelegi Tallinnas viibides, siis teatas ta väga tagasihoidlikult – von Malsch, Baltimaade vabahärra. Selles puudus vähimgi esinemine ja suurelises. Need olid tagasihoidlikult öeldud kaunid ja õiglased sõnad.

See vabahärra käis läbi Idarinde koledused võideldes asiaatliku bolševismige ja tagantjärele istus kinni stalinistlikes vangilaagrites saksa sõjavangidele. Sealt pääses ta minema alles peale Stalini surma 1953. aastal ja ka mitte kohe, vaid ikka suure venitamise järel.

See mees oli paindumatu. Tegemist oli mitte ainult ehtsa Preisi militaristiga, vaid ka Baltisaksa Rüütelkonna liikme ja muidu loomult militaariga. Ta oli võidelnud oma tõekspidamiste eest ja ei olnud vaatamata kaotusele murdunud. See oli väga õpetlik saatus. Ma nägin tema ja veel mõne tema saatusekaaslase pealt, et inimene kõlab uhkelt ja et on asju, mis ei ole mõõdetavad raha ja küllusliku eluga, vaid et sellest hulga tähtsam on inimese sisemine väärikus ja vabadus ja enda aadetele ja tõekspidamistele kindlaks jäämine. 

Tänapäeval meenutab see kõik võitlust tuuleveskitega. Olen sellest kadunud maailma ihalemisest ja taganutmisest mõelnud nii palju kordi, et avastasin ükskord – tuuleveskitega on võimalik võidelda ja see on teinekord isegi ainuvõimalik viis enda eest seista. Seda tuleb teha vaid suurima sisemise kindlusega. Siis ei tundu see võitlus sugugi mõttetu ja rumal, vaid võib-olla ainus mõtestatud asi üldse.

Aega, mida veetsin vesteldes vanaonuga ja jagades tema maailmatunnetust pean ma siiani kõige paremaks ajaks oma elus ja ei vahetaks seda aega ja neid vestlusi mitte ühegi rikkuri või poolrikkuri miljoni vastu mitte kunagi. Selline on kord elu – IGAÜHELE OMA.

Ma ei ole leidnud ühtegi teist sobivat kooslust koostööks peale Objektiivi portaali sõbraliku seltskonna. Ma eeldan, et ka Markus ja Varro ei ole naiivsed unistajad, meil on lihtsalt samad unelmad ja samad pürgimused. Me näeme ideaalset ühiskonda samamoodi ega karda selle nägemusega turule tulla.

Mitte midagi pole hullu selles, kui kellelegi tundub see võitlusena tuuleveskitega. Võitlus on võitlus, ka siis, kui sind tuuleveskid ründavad. Vaenlast ei valita ja võidelda tuleb ka veskitega, kui nad parasjagu ründama asuvad.