Suure venna vuntsidega palge on asendanud hirm viiruse ees, mille nimel ohverdatakse oma vabadused. Foto: Wikimedia Commons

Mida kauem "ajutisena" välja kuulutatud eriolukorrad maailmas vältavad, seda suuremaks paisuvad kahtlused, et koroonaviiruse mahasurumise ettekäändel kehtestatud seninägematud kontrollmeetmed kodanike üle on mõeldud jääma alatiseks, kirjutab poliitiline kommentaator ja kunagine USA riigiaparatuuri kõrge ametnik Paul Craig Roberts.

Üheks markantseimaks näiteks sellest protsessist võib pidada sõda sularaha kui institutsiooni vastu, mis on möödapääsmatult vajalik inimeste autonoomia säilimiseks väljaspool globalistide poolt propageeritud digitaalraha süsteemi. Paberkupüürid, mündid ning klassikalised tšekid kujutavad endast üha sagedamates käsitlustes "räpast" raha, mis väidetavasti kannavad endas potentsiaalselt koroonaviiruse nakkust.

Meile reklaamitakse virtuaalraha kui sularaha "puhast" ja "turvalist" alternatiivi. Täielikult jäetakse tähelepanuta kõige olulisem tõsiasi, et täisdigitaalset raha ei ole võimalik kunagi "süsteemist" välja võtta, sõltumatult koguda ning keskvõimu eest peita. Digitaalrahaga on anonüümsete tehingute ajastu lõpule jõudnud. Privaatsuse viimased riismed pühitakse minema ning iga inimene saab permanentselt võimu poolt jälgitavaks.

On neid, kes näevad päästet krüptovaluutades, mis saavad tuleviku maailma sularaha ekvivalendiks. Ent paraku on krüptorahade konverteerimine tsentraalvõimu ametliku digitaalraha vastu hõlpsasti kontrollitav – ja blokeeritav. Eraviisilised kanded maksmaks üüri, laene, liisinguid ja poearveid on keelustatavad ning igasugune autonoomne krüptorahal põhinev majandusringlus peaks toimima eraldiseisvalt tsentraalkontrollile alluvast digiraha süsteemist.

Kuna digitaalraha peamine funktsioon on elimineerida keskvõimu kontrolli alt väljaspool olev inimlik autonoomia, on loogiline, et igasugused katsed isereguleeriva paralleelsüsteemi kehtestamiseks surutakse varem või hiljem võimude poolt lihtsalt maha.

Kahjuks kehtib sama põhimõte traditsiooniliste kuld- ja hõbemüntide puhul. Isegi kui "Suure Lähtestamise" plaanide kohaselt tehastes toodetud sünteetilise toidu peal elavas tulevikumaailmas on eraaedade produktide kasvatamine jätkuvalt legaalne ning teoreetiliselt turustatav ka kuld- ja hõbemüntide eest, oleks tegemist väga kitsa nišiga. Kui kaalikat annaks veel hõbemündi eest eraisiku käest osta, siis eluaseme, sõiduvahendi või reisipileti soetamine suunatakse kindlasti tsentraalse digitaalraha ainumaksvuse alla.

Kes on see "keegi", kes inimkonna "vabaduse ajastu" lõppenuks kuulutas? Jumal? Ei. Kust see diktaat siis pärineb?

Näib, et inimkond on IT-revolutsiooni utopistlikest lubadustest sedavõrd pimestatud, et on võimetu nägema düstoopilist lõppsihti, millesse kogu inimeseks olemise digitaliseerimine meid vääramatu jõu ning kasvava kiirusega viib. Me jumaldame oma nutiseadmeid, internetti, arvutimänge, sotsiaalmeediat ning võimalust teha digitaalvõrkude abil kaugtööd. On täiesti võimalik, et inimkonna enamus ongi valmis IT-süsteemide poolt pakutud mugavuse nimel loobuma täielikult isiklikust autonoomiast. Isegi kui see sedasi ei peaks olema, on tõenäoline, et inimkond avastab ennast tehnodüstoopia kontrollsüsteemi pantvangina hetkel, mil sellest väljumine on muutunud võimatuks.  

Teetähistest, mis näitavad ühemõtteliselt, millisel kursil inimkond on kulgemas, puudu ei tule. Massachusetsi Tehnoloogia Ülikooli tehnoloogia ajakirja vastutav toimetaja Gideon Lichfield kinnitab, et mingisugust tagasipöördumist COVIDi eelsesse normaalsusse ei tule ning totaalkontroll inimeste elude üle on "uus normaalsus" jäädavalt. Kodanikuõigused on koroonaviiruse järgses maailmas möödanik ning "Suur lähtestamine" loob uued ühiskonnakorralduslikud alused, millele kõik peavad alluma. Maailma majandusfoorum ei kohku tagasi selle reaalsuse kirjeldamisest oma avalikes pöördumistes.

Muutused, mis meid ees ootavad, on sedavõrd röögatud, et enamus inimesi ei ole valmis seda endale tunnistama, vaatamata tõsiasjale, et tehnoloogiad, millest nad on teinud oma elu lahutamatu osa, on nad juba õõvastava tuleviku köidikutesse püüdnud.

Tulevikuühiskond saab kõikide märkide kohaselt olema kõige ürgsem tribalistlik depersonaliseeritud barbaarsus, üksnes võimestatud kõige moodsamate tehnoloogiate abil. See saab olema neo-druiidlik ühiskond, kus võimupreestrite terava pilgu poolt tuvastatud teisitimõtlejad, kes "hõimu" üle valitseva loitsu lummusesse ei lange, markeeritakse ohvri staatusesse ebajumala altaril. Terves läänemaailmas on see saatus juba tabanud kõige vapramaid süsteemi vastaseid tõerääkijaid – Assange, Snowden, Manning.

Kui inimkond soovib tulevikus hingata vabalt, on selleks vaid üks võimalus – elimineerida globalistid ning tõugata troonilt iga viimane kui üks miljardär. Rahulike protestide mõttetus on ennast tänaseks ammendavalt tõestanud. Rikutud USA presidendivalimised on näidanud üheselt, et eliidil on tänaseks päevaks täiesti ükskõik mida rahvamassid soovivad või arvavad. Mõte valitsuse vastutustest valitsetavate ees on globaalse eliidi silmis tülgastav.

Tuleviku valitsusvorm on nende nägemuses aruandekohustuslik uuele eliidile, täpselt nagu muistsed valitsused ei andnud vastust inimestele, vaid druiididele, vaaraodele, preesterkonnale. Läänemaailma tulevikuvisioon on omandanud tänaseks väga selgepiirilise kuju. 2019. aasta 13. mail Chicago Globaalagenda Kantseleile esitletud kõnes tunnistas Maailma majandusfoorumi asutaja Klaus Schwab, et vabaduse epohh inimkonna ajaloos on möödanikuks saamas.

Kes on see "keegi", kes inimkonna "vabaduse ajastu" lõppenuks kuulutas? Jumal? Ei. Kust see diktaat siis pärineb? Selle algupära peitub luulus, mis valitseb mõistuse kaotanud globaalse eliidi haiglastes visioonides. Sõnum, mida Schwabi-suguste poolt lakkamatult edastatakse, kuulutab vabaduste minetamist kui paratamatust, millele ei saa ega tohi vastu seista.

Juhul kui inimkond meile paratamatusena serveeritava türannia ees kapituleerub, lasub vastutus vabaduse kui inimeseks olemise kõige suurema kingi hävinemises meil endil. Märksa parem oleks alistada need, kes meid alla suruvad.   

COVIDi hüsteerias oleme loobunud mõne kuuga kodanikuõigustest, mille välja võitlemine nõudis meie esiisadelt sajandeid.

Globaalsetele eliitidele on veel võimalik vastu hakata. Kõik mida tarvitseb teha, on võtta vahi alla üliväike käputäis totalitaarseid maniakke ilma, et selleks oleks vaja valada verd nagu Ameerika, Prantsuse või Bolševike revolutsiooni ajal. Vabaduse vastasteks ei ole mitte organiseerunud massid, vaid trobikond globaliste, kes on usurpeerinud võimu, samas kui terved rahvad on lasknud sellel kõigel passiivselt juhtuda.

Ent kui inimkond ei suuda usurpaatorite iket endalt heita, siis on meie saatuseks õige pea igasuguse vabaduse, sõltumatuse, autonoomia ning oma hääle kadu – kõige selle häving, mis on vastumeelne eliidile, kõige selle, mis annab meile meie inimnäolisuse.

Olen täiesti teadlik, et viimased read võivad tuua mulle süüdistuse vägivallale õhutamises. Ent ma ei õhuta kedagi millekski. Kõik mida ma teen, on see, et juhin tähelepanu sellele, mis on nüüdseks varjamatu kõigile. Me oleme kaotamas oma inimlikku vabadust. Kas lepime selle kui paratamatusega?

Jätan alati avatuks võimaluse, et olen ise eksiteel. Ometi näib mulle ümberlükkamatu, et valitsused terves läänemaailmas on kehtestamas vägivalla ülemvõimu elanikkonna vastu, keda nad peaksid teoorias esindama.

Inimeste vastane kontrolli alt väljunud terror ulatub oluliselt kaugemale maskitüranniast ning karistustest vahetu füüsilise suhtlemise eest. Komandanditunnid ja liikumiskeelud hävitavad inimeste elutööks olevad ettevõtted, piiravad perekondade suhtlemist ning inimeste loomuomast kogunemisõigust.

COVIDi hüsteerias oleme loobunud mõne kuuga kodanikuõigustest, mille välja võitlemine nõudis meie esiisadelt sajandeid. Kõige hullumeelsem selle tõdemuse juures on tõsiasi, et vabaduste hävitamisel puudub igasugune õigustus, kuna praeguseks on selge, et üksnes COVIDi põhjustatud surmade määr populatsiooni kogusuremuses on kaduvväike.

Valede ning propaganda surve all vaimselt kokku varisenud läänemaailm on tänaseks minetanud mõistuse ning hüljanud vabaduse. Kas selle elanikud neelavad nende suhtes toime pandud vägivalla alla ning loobuvad vaguralt oma inim- ja kodanikuõigustest? Selge on see, et kui me täna oma vabaduse eest ei seisa, siis homme meil vabadust enam pole. Ja me ei väärikski seda.