Kolumn: devalveeritud armastus
Heido Trofimov arutleb, et tänapäevane maailm küll tunnustab kristlust tema armastusekäsu pärast, kuid samas devalveerib armastuse tähendust, jättes võrrandist välja tõe.
Heido Trofimov arutleb, et tänapäevane maailm küll tunnustab kristlust tema armastusekäsu pärast, kuid samas devalveerib armastuse tähendust, jättes võrrandist välja tõe.
Keeruline on praegu Euroopas ja Eestis toimuvat nimetada kultuurikonfliktiks.
Feministide olulisimaks mureks on õigus tappa oma lapsi, säilitada võimalus elada endale ja muretseda vaid oma isiklike vajaduste pärast.
Lasterikkad pered vajavad toimetulemiseks ennekõike moraalset tuge ja tunnustust – kasvõi maksusüsteemi näol, mis natukenegi vähem kerjakotti meenutaks, kirjutab Maria Vooglaid.
Nii nagu ei pelga tormi inimene, kes on harjunud lootma iseendale, nõnda ei pea värisema selle pärast, mis mujal toimub, enda eest seisev riik – erinevalt neist, kes on vedelenud jõude ja oodanud, et nende eest kõik ära tehakse, arutleb kolumnist Roland Tõnisson.
Meie olukord on hullem kui oli enne, sest kui varem oli riigikogu opositsioon tänu Keskerakonnale üsna suur, siis nüüd on opositsioonis ainult seitse inimest, s.
"Tõejärgsusest" rääkimine ei ole tingimata tõearmastuse ilming, nii nagu ka populismist rääkimine võib osutuda bulverismiks, leiab Heido Trofimov.
Järjest rohkem sarnaneb meie Eesti Vabariik mitte Eesti Wabariigiga, vaid Eesti NSV-ga, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Sekulaarne ehk ilmalik riik (mida Eesti praeguse põhiseaduse järgi õnneks ei ole) kujutab endast otsest kultuurilist katkestust, revolutsioonilist institutsiooni.
Venemaa seisab keeruliste aegade ees.