Seinamosaiik Moskvas. Foto: MBKh meedia

Kui 9. mail räägib Venemaa suurimast kangelasteost inimkonna ajaloos, siis oleks paslik meenutada, et kangelasteol on mitu komponenti. Kui üks nendest puudub, siis see pole enam kangelastegu, vaid midagi muud. Üks olulisemaid kangelasteo tunnuseid on nimelt omakasupüüdmatus, kirjutab Objektiivile kolumnist Ivan Makarov.

Alanud nädal on Eesti jaoks üks üsna antagonistlike tähtpäevade ja lausa suurjuubelite kokkulangemise aeg. Eestis tähistatakse ametlikult Euroopa päeva, kuna 1950. aasta 9. mail kõlas Pariisis Prantsusmaa välisministri Robert Schumani uue ajastu algust tähistanud kõne, mille mõte oli muuta sõda Euroopa rahvaste vahel mõeldamatuks.

Venemaal aga peetakse samal päeval suurt võidupüha juubelit, mis on sisuliselt agressiivne militarismi ülistamise pidu. Viimastel aastatel on selle tarvis leiutatud ja massiliselt levitatud loosung „Võime korrata“, mis tähendab valmidust korrata kohutavaid tapatalguid ja teiste Euroopa riikide okupatsiooni taastamist. Kui šovinistliku propagandamasina, tohutu armee ja massihävitusrelvadega riik lubab korrata mitmekümne miljoni oma ja teiste riikide elanike mõrvamise kogemust, tuleb sellesse suhtuda tõsiselt.

Kogu maailm tähistab Teise Maailmasõja lõppu päev varem. On teada, et võitjad kirjutavad alati ümber ajalugu endale soodsas võtmes, see puudutab isegi kalendrit. Keegi ei eita Nõukogude Liidu elanike suurt rolli Hitleri Saksamaa võitmises, aga kui räägitakse Venemaa suurimast kangelasteost inimkonna ajaloos, siis oleks paslik meenutada, et kangelasteol on mitu komponenti, ja kui üks nendest puudub, siis see pole enam kangelastegu, vaid midagi muud.

Üks olulisemaid kangelasteo tunnuseid on omakasupüüdmatus. Kui aga vabastatakse teised riigid röövvallutajast ja asutakse tema kohale, võetakse ta saak üle, mässitakse pool-Euroopat okastraadi sisse ja sunnitakse eri rahvaid põlvkonniti elama ülejäänud maailmale vastanduvas jaburas vaimselt ja majanduslikult mahajäänud Potjomkini külas, siis tegemist ei ole ju õilsa teoga.

Kuid kui pole enam millegi üle uhkust tunda, siis ongi abiks eksklusiivne ajalugu ja pidurdamatu militaarretoorika. Seepärast oli Varssavi pakti relvajõudude ülemjuhataja rollis Ungari ülestõusu julmalt maha surunud marssal Ivan Konevi kuju mahavõtmine Prahas kohutav löök praeguse Venemaa juhtkonna eneseuhkuse pihta: Vene Föderatsioon algatas teise sõltumatu riigi pealinna juhtide vastu kriminaalasja, kavatsedes anda nad kohtu alla, ja üks praeguse võimu apologeete, Eestiski levitatav kurikuulus ajaleht Komsomolskaja Pravda, avaldas verejanulist kahetsust seoses sellega, et ei saa praegu sooritada Prahale raketirünnakut või saata sinna dessant. Sest 1968. aasta Tšehhoslovakkias toimunud mässu verine mahasurumine oli ju samuti „kangelastegu“. Nagu märkis raadiojaama Ehho Moskvõ eetris legendaarne Peterburi ajakirjanik ja ajaloolane Aleksandr Nevzorov, mälestusmärk okupandile on sama, kui sundida vägistatud tütarlast riputama oma magamistoa seinale vägistaja portree. „Kui hitlerlik okupatsioon kestis seal 4 aastat, siis nõukogude oma – peaaegu pool sajandit. See on nagu päästa neiu huligaani käest, aheldada ta seejärel radiaatori külge, iga päev vägistada ja nõuda temalt selle eest tänulikkust.“ Praha juhid on praegu tugevdatud kaitse all, sest mõne kohaliku väljaande väitel saabus sealsesse Vene saatkonda üks ohvitser, kaasas sedapuhku mitte Novitšok, vaid ritsiin. Saatkond nimetas seda laimuks, aga kui raketid ja dessant ei ole võimalikud, siis kogemused on näidanud, et…

„Konevi kukutamise“ ja 2007. aasta pronksiöö sündmuste vahel on sarnasust, ainult et erinevalt Tšehhist moodustavad Eesti rahvastikust märkimisväärse osa venekeelsed inimesed, kellest paljud on ka tugeva Kremli propaganda mõju all, sest vaatavad põhiliselt Venemaa riiklikke telekanaleid.

Ka eestlastel endil pole nendes küsimustes alati üksmeelt, sest suured riigid jagasid eesti rahva kaheks osaks ja panid eestlased teineteise vastu võitlema. Kuid ma siiski täpsustaksin Uute Uudiste arvamust Marina Kaljurandist (25. aprill 2020) „Sotsid jäävad sotsideks: europarlamendi liige Marina Kaljurand 9. mai tähistamises võidupühana halba ei näe“. Kas Marina Kaljurand on ikka klassikaline sots? Jah, inimene ei ole piisavalt konservatiivsete vaadetega selleks, et liituda mõne praeguse koalitsioonierakonnaga, siis kui reformierakond talle presidendivalimistel ootamatult noa selga lõi. Kas ta oleks pidanud areenilt päris ära kaduma, kuna Eestis ei ole ju üksiküritajatel poliitikas võimalust?

Raadiomehena olin ma 2007. aasta aprillisündmuste ajal pidevalt eetris ja jälgisin Ehho Moskvõ otseülekandeid, andes sõna Eestit kaitsnud ühiskonnategelastele. Ja Marina Kaljurand oli siis Eesti suursaadikuna üks keskseid tegelasi. Ta kaitses Eestit targalt, kindlalt ja kirglikult. Mart Helme järeltulijat sellel ametikohal ja kogu saatkonda rünnati, aga varsti oli Kaljurand juba Moskva tänavatel ja õpetas venelastele kepikõndi. Jüri Pihl oli juba siis sots, kui siseministrina pronksiöö marodööre taltsutas, mida talle „vene kaasmaalasi“ omavoliliselt esindav käputäis häälekaid ekstremiste kunagi andeks ei andnud. 

Tegelikult on Marina Kaljurandi Maalehele välja öeldud mõte, et „inimestel on õigus tähistada võidupäeva“, professionaalne. Tegemist ei ole ju Eestis keelatud tähtpäevaga. Ja siin elab umbes 90 000 Vene Föderatsiooni kodanikku, aga olla mingi riigi kodanik tähendab ka tunnustada selle tähtsamaid riigipühi. Teine küsimus on muidugi see, kuidas seda tehakse. Kui mälestatakse sõjas langenuid lilledega, pidades hetkel kinni ohutusnõudest 2+2, siis on see loomulik. Nii mõnigi tuntud Vene haritlane on tunnistanud, et 9. mai on tema jaoks vaikne kurb mälestuspäev, kuhu ei sobi trummipõrin ja sõjakad avaldused.

Kuna Putini ideoloogidel jäi (sel aastal küll ära jäävast) sõjaväe paraadist Punasel väljakul väheks, juurutati uus „traditsioon“, et kaasata paraadi ka „Vene maailma“, teistes riikides elavaid „kaasmaalasi“: nii sündis „Surematu polgu“ defilee. Loomulikult on see ebaviisakas ja kohatu toiming nendes riikides, mis olid kunagi Nõukogude Liidu poolt rünnatud ja okupeeritud: et vaata nüüd, siin on mu tubli vanaisa, kes pommitas Tallinna kesklinna ja tappis su fašistist vanaema. 

Kuid esiteks ei võta valdav enamus Eestis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi sellistest aktsioonidest osa. Ja teiseks on sellel kõigel üks pehmendav asjaolu: me ju ei keela usulisi rituaale, kui nendega ei ohustata kaasinimesi ja ei rikuta seadust. Aga see, mis toimub 9. mai ja selle sümbolite ümber, on suures osas usund. Putini usku venelased ei võta arvesse ajaloolisi fakte, vaid usuvad seda, mida öeldakse neile aastakümneid iga jumala päev hommikust õhtuni ja öösel pealekauba. Nad usuvad, et Venemaa võitis sõja üksi. Et Stalin oli edukas mänedžer. Et kogu Euroopa vabastati, mitte ei vallutatud. Et kõik me elame tänu nende eellaste vaprusele. Et represseeriti rahvavaenlasi. Et teisiti ei saanud. 

Ka „surematu polk“ on uus, aga siiski ürgsete juurtega neoreligioosne rituaal. Aleksandr Nevzorov märgib, et veel vanadel roomlastel oli selline pidu nagu Lemuralia ehk surnute päevad, cimitero mobile ehk kõndiv surnuaed. Roomlased kandsid surnute asju, mingeid kujutisi, kangelaste riiete tükke, ja kogu see rahvamass liikus mööda Rooma linna. Nevzorov viitab ka jivaro hõimu indiaanlaste kommetele: nad valmistasid tsantsa’t ehk kuivatatud inimpäid ja korraldasid rongkäike, kandes kuivi päid keppide otsas ning ammutades nendest jõudu ja sõjakust.

Nii et meil on siin veel hästi läinud. Muide, nõukogude süsteemis ja selle jäänukis lõplikult pettunud Nevzorovi mõttekäik on imeline: ta väidab, et möödunud põlvkondi arvesse võttes on tal endal olnud vähemalt 270 erinevat vanaisa, umbes sumerite ajast. Kõik need vanaisad sõdisid ja kõik on siit ilmast kahtlemata lahkunud, nii et üheainsa vanaisa kepi otsa tõstmine on kõigi teiste eellaste diskrimineerimine. 

Aga mitte kõik Vene haritlased ei suhtu asjasse huumoriga. 12. mail 2018. a. kirjutas mulle raadiosse Tallinna kirjanik Aleksei Zverev (Zvezer), ja kirjas olid ka sellised read: „Venemaal, minu kodumaal, just lõppes Võidupäeva mürin. Kõigi kaasaskäivate trikkidega. Ja nagu praegu seal Venemaal kombeks on, tõmmati minu kallid eellased, tollaste tapatalgute passiivsed osalised, kepi otsa ja kanti Polaarmaa Hibinogorski kohal.“

Aleksei kirjutas põhjalikult, kes tema lähedastest sai sõja ajal surma ja kuidas, ning nentis: „Ja nüüd nad siis elasid selle häbini. Surematu polguni. Kuigi kogu suguvõsa on pärit Surematust Barakist. Kahjutuks-varatuks tehtud kulakutest, küüditatutest väikekodanliku eluviisi pärast. Kaugele Põhja. Ja nüüd tuletati nad meelde. Ja mitte võõrad inimesed, vaid omad. Ja kanti nagu mingeid häbiväärseid Poliitbüroo Liikmeid. Elusaid sugulasi ei õnnestunud mul ümber veenda, et nad ei mõnitaks lahkunuid. Seal Venemaal on peades Televiisor. Aga jumal nendega.“ 

Lugesin Aleksei kirja eetris ette. Selliseid vene inimesi on vabas Eestis küll, kuid neid, kes julgevad oma sääraseid mõtteid avaldada, jääb aina vähemaks. Nagu ka neid, kes sooviksid ja julgeksid ja kellele lubatakse nende sõnu avalikkuse ees tsiteerida. 

Tähelepanuväärne on see, et enne lähenevat 9. maid ärkavad alati poolunest ka meie kohalikud poliitzombid: aastakümneid siinseid venekeelseid televisiooni- ja ajalehetoimetusi juhtinud ning umbes sama kaua riigikogu mõrudat leiba söönud Vladimir Velman tähistas aprillisündmuste aastapäeva vene Delfis kesksena esitletud avaldusega „Ma armastan seda maad, kuid põlgan neid, kes seda juhivad“, kus ta muuseas väidab, et Eesti pole ammu enam riik, meil pole erakondigi ja peaministri roll on naeruväärne.

Kuid Velman jääb siiski keskerakonda, kuna Mihhail Kõlvarti juhitud pealinnal on tema arvates perspektiivi. Tõsijutt, sest Põhja-Tallinna linnaosa vanem Peeter Järvelaid esines hiljuti EPL-is artikliga venekeelsete inimeste väidetavalt ebapiisavast teavitamisest: „Vabadussõjas tõi puudulik info kaasa tuhatkond tüüfuseohvrit“ (08. aprill 2020). Tõsi küll, just eestlased said lugeda neid Järvelaidi mõtisklusi ainult raha eest, samas kui venelastele oli lugemine täiesti tasuta vene Delfis (06. aprill 2020) ja ka rus.Postimehes (15. aprill 2020), kus ametnik avaldas sarnase kirjutise.

Delfi versioonis räägitakse inimeste vendlusest ja Vabadussõjast, poliitiku enda hiilgavatest saatesarjadest venekeelses raadios ja televisioonis, kuid kõik need mälestused on vaid eelmäng ja siis jõutakse juba jõulise ekstaatilise friktsioonini: PBK eesti maksumaksjate rahaga toetamise kritiseerimine on lubamatu keeleline diskrimineerimine, vastutustundetu käitumine, mis on vastuolus humanismi ja ligimesearmastusega (ma ei kasuta jutumärke, sest tegemist on tagasitõlkega vene keelest).

Et 100 aastat tagasi surid siin Vene sõdurid tüüfusesse massiliselt sellepärast, et neid hoiti teadmatuses ja ei abistatud Eesti sõjameestega võrreldes võrdväärselt, ning et praegused Eesti poliitikud peaksid paluma sellise suhtumise ohvrite järglastelt andeks. Ühelt poolt paneb see muidugi küsima, et kas äkki Peeter Järvelaid, tõmmates nii hiilgavaid paralleele, tõesti arvab, et 100 aastat tagasi jagati kiire internetiga arvuteid ainult eestlastele ja alarahastati tolleaegset PBK-d? Aga kui tõsiselt, siis vihjata tungivalt praeguse pandeemia ajal venekeelse elanikkonna võimalikule ebavõrdsele informeerimisele ja ravile on sõnades rahvaste sõpruse eest võitleva linnaametniku puhul kummaline. Aga 9. mai künnisel mõjub küll, eriti too eestlaste poolt tüüfuse küüsi jäetud vene sõjameeste jutt ja et eestlased peaksid vabandama. Velmanil on õigus: sellise ametnikkonnaga Tallinnas on tema surematul üritusel perspektiivi. 

Aga Venemaa võidupäev läheneb ja suhtugem kannatlikult nendesse inimestesse, kelle usku on vankumatuks karastanud preestrid seal- ja siinpool piiri. See on tohutu rituaalmilitaarne jõud. Mõelge vaid: Moskva lähistel Patrioodi parki ehitatud hiiglaslikus Venemaa relvajõudude peakatedraalis (Moskva Päästja Kristuse katedraalist vaid 4 meetrit madalam) lõpetatakse praegu tööd kolossaalsete seinamosaiikide kallal, kus miljonite osakeste abil on esiplaanil kujutatud ka Vladimir Putin, Sergei Šoigu, Nikolai Patrušev, Valentina Matvijenko, Josif Stalin ja teised totalitarismi panteoni kuuluvad jumalad, pluss suur kiri „Krimm on meie!“. Vaadates seal tehtud pilte, ei tahagi enam midagi küsida. See ei muutu niipea ja selle kõrval tulebki meil elada. 

P.S. Novaja Gazeta teatas hiljuti, et Putini ja teiste riigijuhtide kujudega mosaiik on puhkenud skandaali tõttu demonteeritud ja asendatakse samades poosides munkade kujutistega. Venemaa presidendi esindaja Dmitri Peskov viitas sealjuures Putinile endale, kes peab sellist katset väärtustada tema teeneid enneaegseks. Kohatusest juttu ei tehtud, nii et küll see õige aeg veel tuleb.