Illustratsioon: benjaminec/Bigstockphoto.com

Vastupidiselt president Kersti Kaljulaiu ja tema mõttekaaslaste loodud illusioonile on ajakirjandusvabaduse piirid Eestis viimastel aastatel mitte ahtamaks muutunud, vaid ulatuslikult avardunud, võimaldades konservatiivsetel positsioonidel raskekujulise vasakliberaalse kallutatusega peavoolumeedias varasemast rohkem kõlapinda saada, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Veidi enam kui aasta eest korraldas president Kersti Kaljulaid riigikogus valitsuse ametisse vannutamisel pretsedenditu meeleavalduse, kandes dressipluusi loosungiga „SÕNA ON VABA“ ja protesteerides sedasi väidetava ajakirjandusvabaduse mahasurumise vastu Eestis. Presidendi väljaastumine oli ajendatud Eesti kõige häälekamate vasakliberaalsete kommentaatorite hulka kuuluvate Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka otsusest panna vastavalt Postimehes ja ERR-is oma ametikoht maha, kuna nende kanalite juhid tegid neile märkusi professionaalsele ajakirjandusele kohatu ründava stiili pärast.

Reaalselt eksisteeris ajakirjanike sõnavabaduse mahasurumise probleem üksnes presidendi ja tema mõttekaaslaste peades, sest ühtki ajakirjanikku ei olnud survestatud ühegi teema käsitlemisest hoiduma, rääkimata sellest, et kellelgi oleks keelatud mingeid seisukohti väljendada või keegi oleks oma seisukohtade pärast vallandatud. Hiljem on president Kaljulaid kiidelnud, nagu oleks tema aidanud ära hoida ajakirjanike ulatuslikumat vaigistamist Eestis, olgugi et probleemi, mille ta enda arvates lahendas, polnudki olemas.

“Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi.” – Priit Pullerits

Käesoleval nädalal osutas pikka aega Postimehe vanemtoimetaja ametit pidanud ja ka aastaid Tartu Ülikoolis ajakirjandusõppejõuna tegutsenud Priit Pullerits, et vastupidiselt presidendi ja tema mõttekaaslaste loodud pettekujutelmale on ajakirjandusvabaduse piirid viimastel aastatel mitte ahtamaks muutunud, vaid avardunud. Vastuseks küsimusele, kas ta ei karda, et Eestis võib sõnavabaduse teemal kehtestuda diktatuur, kirjutas Pullerits, et “olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates.” 

Tähelepanuväärselt öeldi Pulleritsu sõnul talle 2014. aastal Postimehes kahel korral otse, et ta ei tohi kooseluseaduse teemal sõna võtta, samuti sai ta korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui ta kirjutas ausalt immigratsioonist, näiteks Vaos toimuvast. “Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud. See oli ilmselge sõnavabaduse piiramine,” rõhutab ta, osutades ajakirjandusvabaduse ühemõttelisele mahasurumisele toona juhtkirja tasemel kooseluseaduse läbisurumist toetanud Postimehe toimetuse juhtkonna poolt. Postimehe peatoimetaja oli toona Merit Kopli, praegune Eesti kultuuriesindaja Berliinis.

„Kuna meil on nüüd tänu muutunud oludele taas rohkem sõnavabadust kui varem, siis kasutan seda, et asjad siin lahti seletada ja näitlikustada“, osutab peavoolu väljaannetes ühe vähese selgelt konservatiivsete vaadetega ajakirjanikuna tuntud Pullerits, kelle hinnang väärib siin pikemat tsiteerimist:

“Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. […] See oli just sõnavabadus, mis taas üle mitme aasta Eesti ajakirjanduses õitsele lõi. Mulle see taastunud normaalsus meeldis, et sõna said kõik, Ahto Lobjakast Jaak Valgeni, mitte ainult Lobjakas ja teised temasugused ning tema leeri kalduvad Eesti vaenajad, kes kujutlesid end olevat progressi teenistuses ja ajaloo õigel poolel.

Mul on hea meel, et see vasakpoolne diktaat lõpuks lõppes. Ja kisa tõusiski sellest, kui vasakpoolsed tundsid, et neile ei ole jäänud meedias monopoli, vaid sõna saavad üha rohkem ka nendest erinevate vaadetega inimesed, mistõttu nad tundsid end ja oma positsioone ohustatuna. Aga vasakpoolsed, erinevalt parempoolseist, on alati paistnud silma ääretu sallimatusega teiste vastu – meenutage ajalugu! –, sest nad on nii vastikult ja ülbelt enesekindlad oma ainuõigsuses.”

Kahtlemata on peavoolu väljaandeid pikemat aega kriitilise tähelepanu all hoidnud ja neile kontrasti pakkunud Objektiivil olnud ajakirjandusmaastikul valitseva olukorra paranemisel märkimisväärne roll.

Pulleritsu hinnangu paikapidavusest annab muu hulgas tunnistust tõsiasi, et Postimehes on juba mitu kuud läinud iganädalaselt eetrisse saade „Lobjakas vs Vooglaid“, mis kujutab endast ilmselt esimest poliitika-teemalist arutelusaadet, kus on saatejuhina kaasatud ka selgelt konservatiivsete vaadetega inimene ning kus valitseb seega reaalne maailmavaateline mitmekesisus.

Veel mõned aastad tagasi, Lauri Hussari ja tema eelkäijaks olnud peatoimetajate juhtimisel poleks selline asi võimalikuks osutunud. Loodetavasti ei ole see positiivne tendents Postimehes ajutine ning väljaande omaniku Margus Linnamäe väljendatud visioon Postimehest kui õhtumaade moraalsetele baashoiakutele toetuvast ühisosa otsimise ja selle kaudu ühiskonna sidususe hoidmise foorumist jätkub.

Kahtlemata on peavoolu väljaandeid pikemat aega kriitilise tähelepanu all hoidnud ja neile kontrasti pakkunud Objektiivil olnud ajakirjandusmaastikul valitseva olukorra paranemisel märkimisväärne roll. Samas on selge, et positiivsetest märkidest hoolimata on Eesti meediamaastik endiselt väga tugevalt vasakliberaalsete ideoloogiliste positsioonide poole kaldu ning töö olukorra parandamiseks peab jätkuma. Ka Postimehe toimetuses paaril viimasel aastal toimunu ei osuta üheselt paremuse poole, teiste väljaannete, sh ERRi puhul on üldse raske niisugustest muutustest rääkida.

Illustratsioon: benjaminec/Bigstockphoto.com

Pulleritsu sõnul on ta Postimehes korduvalt tsensuuri all kannatanud

Ivan Makarov: Eesti ajakirjandusmaastikul valitseb vasakliberaalsete vaadete tohutu ülekaal