Ringkonnaprokurör Ülle Jaanholdi tegevus Mary Krossi kriminaalmenetluse lõpetamiseks on sedavõrd jämedalt avaliku huviga vastuolus, et avalikkuse õiglustunde rahuldamiseks tuleb ta ametist tagandada, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Alates oktoobrikuu lõpust, mil avalikkust teavitati kohtu otsusest nõustuda prokuratuuri ettepanekuga lõpetada oportuniteediga Mary Krossi vastu algatatud kriminaalmenetlus ilma, et see päädiks õigeks- või süüdimõistva kohtuotsusega, on Objektiiv väljendanud niisuguse asjade käigu suhtes teravalt kriitilist seisukohta.

Muuhulgas oleme toonitanud, et seesugune asjade käik, kus kolossaalsest avalikust huvist hoolimata teeb prokuratuur ettepaneku ilmselgelt poliitilistelt motiveeritud ja ühiskondlikku vaenu õhutava ning sellisena pretsedenditu kuriteo menetlemine väidetava avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, annab tõsise hoobi prokuratuuri ja kogu Eesti õigussüsteemi usaldusväärsusele ning usule õigusriigi põhimõtte kehtivusse.

“Me kõik teame väga hästi, mis on selliste ebaõiglaste otsuste tegelik hind. Riigivõimu selline käitumine röövib veelgi rohkematelt inimestelt usu oma riiki ning kinnistab veendumust, et kõigi võrdsusest seaduse ees räägitakse meie võimuringkondades ainult suusoojaks, ilma usuta selle põhimõtte tegelikku kehtivusse,” kirjutas toimetuse liige Varro Vooglaid oma repliigis samal päeval, kui Krossi menetluse oportuniteediga lõpetamisest avalikkust teavitati.

Krossi kriminaalmenetluse toimikust Eesti Ekspressi ajakirjanike poolt esile toodud materjalid asetavad kogu juhtumi algselt arvatust veelgi süngemasse valgusse.

Oma 7. novembri artiklis tõi Mikk Salu toimikumaterjalidele tuginedes välja, et kuigi õiguskaitseorganid jõudsid Krossi valetamisele kiiresti jälile, muutusid politsei ja prokuratuur seda tuvastades ootamatult passiivseks ega astunud ligi kahe kuu jooksul mingeid samme, et Krossi poolt valedele tuginedes EKRE laimamiseks käima tõmmatud laimukampaaniast tõe paljastamisega õhk välja lasta. Niisugune käitumine tõstatab põhjendatud kahtlused õiguskaitseorganite motiivide kohta, pidades silmas, et riigikogu valimised, millel EKRE väljavaadete kahjustamisele olid Krossi valed suure tõenäosusega suunatud, seisid ukse ees.

Sel nädalal tõi aga Tarmo Vahter oma artiklites esile mitte ainult selle, kui sihiteadlikult ja jultunult Kross oma poliitilist provokatsiooni ellu viies politseile valetas, vaid ka tõsiasja, et ei prokurör ega kohtunik ei suvatsenud isegi kohtutoimikus põhjendada, miks Krossile oportuniteediga menetluse lõpetamisega kingitus tehti, võimaldades häbitult ühiskondliku vaenu õhutamisele ja valimiste tulemuse mõjutamisele suunatud kuriteo tõrndatult toime pannud isikul ilma kuriteos süüdi jäämata kohtust minema jalutada ja pärast seda avalikult praalida, et tema ei ole mingit kuritegu toime pannud ega end üheski kuriteos süüdi tunnistanud.

Nagu Vahter tabavalt osutab, esitas prokurör Jaanhold küll kohtule taotluse Krossi suhtes kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamiseks, “kuna puudub avalik menetlushuvi ja isiku süü ei ole suur”, aga miks pole avalikku huvi ja miks on Krossi süü väike, seda ei põhjendanud prokurör poole sõnagagi. Ometi oleks just sellised põhjendused keskse tähtsusega faktor hindamaks prokuröri väite põhjendatust.

Seejuures on Lavly Perling riigi peaprokurörina kehtestanud prokuröridele juhendi hindamaks avaliku menetlushuvi olemasolu või puudumist ning selles juhendis on selgesõnaliselt öeldud, et õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul on avalik menetlushuvi alati olemas, mistõttu peaks seesuguste kuritegude menetlemise oportuniteediga lõpetamine olema välistatud.

Selleks, et avalikkuse õiglustunnet rahuldada ja usaldust prokuratuuri vastu taastada, on vaja, et ringkonnaprokurör Jaanhold astuks oma ametikohalt tagasi või et ta tagandataks.

Nagu Vahtergi kirjutas, pidanuks prokurör oma seisukohta kirjalikult põhistades ja Krossi süü suurust vaagides hindama Krossi panust kuriteo toimepanemisel, Krossi poolse tahtluse või ettevaatamatuse astet, Krossi poolt tekitatud kahju liiki ja suurust, Krossi vanust ja arusaamisvõimet ning riigikogu poolt valeütluste andjale ette nähtud karistust, mis on praegusel juhul kas rahaline karistus või kuni 3 aastat vangistust.

Krossi suhtes menetluse lõpetamise heaks kiitnud kohtunik Leili Raedla selgitas aga ERRile, et prokuröri poolt kohtule esitatud süüdistuskokkuvõttes polnud Krossi kuriteo võimalikest poliitilistest motiividest üldse sõnagi juttu, olgugi et just selline motiiv on Krossi süü hindamisel kriitilise tähtsusega, nagu on teiste hulgas rõhutanud õigusteadlane Igor Gräzin.

Et prokurör Jaanhold ei esitanud ühtegi niisugust põhjendust, vaid lihtsalt konstateeris avaliku menetlushuvi puudumist ja Krossi süü väiksust justkui fakti, on sõna otseses mõttes skandaalne ja õigusriigis vastuvõetamatu.

Niisugune järeldus ei ole mingi marginaalne nišiarvamus – seda kinnitab ka nüüdseks riigi peaprokuröri kandidaadiks esitatud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Andres Parmase poolt Krossi juhtumi lõpetamise kohta Facebooki postitatud kommentaar. “Masendav päev,” kirjutas Parmas 31. oktoobril ja lisas, et “on täiesti mõistetamatu, kuidas saavad mõned kolleegid olla sedavõrd ilma sotsiaalse närvita ja ükskõiksed. Oskan ainult vabandust paluda, aga sellest on ilmselgelt vähe abi.”

Muidugi ei ole Parmas see, kes peaks selles juhtumis vastutust kandma või vabandust paluma, mistõttu on tal õigus, et tema vabandusest on avalikkuse õiglustunde jämeda riivamise heastamiseks vähe kasu.

Selleks, et avalikkuse õiglustunnet rahuldada ja usaldust prokuratuuri vastu taastada, on vaja, et ringkonnaprokurör Jaanhold astuks oma ametikohalt tagasi või et ta tagandataks. Just nii, nagu prokuratuuri seaduse paragrahv 31 sätestab, nähes ametikohustuste süülise täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest distsiplinaarkaristusena ette noomituse, ametipalga alandamise või teenistusest vabastamise.

Kui Jaanhold jääb ametisse, siis on raske teha muud järeldust kui see, et prokuratuur on tõepoolest raskelt kallutatud ning prokuröridele võimaldatakse jämedaid ja rängalt avalikkuse õiglustunnet riivavaid vigu teha ilma, et selle eest peaks mingit arvestatavat vastutust kandma. Nagu juba öeldud, ei peaks õigusriigis asjad nii käima.

Gräzin: kui kuriteo menetlemise vastu on ühiskonnal huvi, peab huvi olema ka õiguskaitseorganitel

Fookuses: Krossi ja Tralla karistamatus suretab usalduse õigusriiki

Kriitiliselt Krossi juhtumist: avaliku huvi ja avaliku menetlushuvi lahutamine on väär