Minu viimane nädalakommentaar eemaldati YouTube-ist absurdsete ja ebaõiglaste vihakõnesüüdistuste tõttu. Mis nüüd? Kas eemaldate selle video ka? Lähete YouTube-i ja hakkate raporteerima ning tõestate taaskord, et ainus määratlus, mida vihakõnele on võimalik tänapäeval leida, on see: vihakõne alla liigitub igasugune mõtteavaldus ja seisukoht, mis revolutsionääridele ei meeldi ja tuleb seetõttu tsenseerida, toonitab Markus Järvi nädalakommentaaris.
Käesoleva nädala kolmapäeval võttis YouTube maha minu eelmise nädala kommentaari, süüdistades mind vihakõnes. YouTube-i enda määratluse järgi lahterdub vihakõneks selline kõne, mis ülistab ja õhutab vaenu isikute või inimgruppide vastu.
Antud juhtumi puhul on aga kõige sürrealistlikum see, et kommentaaris ei tulnud juttu mitte ühestki inimgrupist, mis võinuks aktiviseerida võltskodanikuühendustesse koondunud ideoloogiliste komissaride ja sotsiaalmeedia pealekaebajate radari. Kommentaaris polnud poole sõnagagi juttu homodest, immigrantidest, valgest või mittevalgest rassist, islamist, naistest, palgalõhest, homoorganisatsioonide riiklikust rahastamisest, soodüsfooria all kannatavatele inimestele võimaldatavast poolrituaalsest enesekohitsemisest või veel mingitest teemadest, mis noorte kommunismiehitajate koodeksi järgi ebastandardselt käsitletuna peavad endaga kaasa tooma kohese karistuse ja ühiskondliku hukkamõistu.
Ei, mitte midagi sellist. Seekord rääkisin hoopis süvariigi mõistest, tuues välja selle, et poliitiliselt mitte vastutava ja avalikkuse eest varjul oleva ametnikkonna omavoli probleemi käsitlesid juba 1930. aastatel USA presidentide poolt tellitud riiklikud raportid ning et ajaga on see probleem nii siin kui sealpool suurt lompi vaid süvenenud, kaasa arvatud Eesti Vabariigis.
Tsiteerisin ettevõtja Viktor Siilatsi 9 aastat tagasi Delfis ilmunud arvamusartiklit, kuidas juba toona tegi kantslerite maailmas ilma tänane sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske, kelle eestvedamisel moodustati Siilatsi hinnangul varivalitsuse tunnustega ühendus nimega kantslerite nõukogu.
Lõpuks püstitasin küsimuse, kuidas kontrollida kontrollijaid ja valvata valvajaid.
YouTube aga teatas, et selline jutt on otseselt vastuolus ettevõtte vihakõnepoliitika nõudmistega. Siin murrabki sisse täielik absurd. Üks asi on selge: YouTube ega Facebook ei võta ühtegi postitust ega videot – juhul kui see ei sisalda ilmeselgeid kõlvatusi või vägivalda – maha omaalgatuslikult, veel enam, kui tegu on üle viieminutilise videovormis eestikeelse jutuga.
Maha võetakse see selle pärast, et video kohta on esitatud Eesti keelt valdavate inimeste kaebusi, millele YouTube omakorda reageerib. Ma saan veel kuidagi aru, et Objektiivi videote peale teevad masskaebusi homoaktivistid, nii nagu peaaegu aasta tagasi tsenseeriti ja hiljem kõrvaldati YouTube-i poolt minu kommentaar, kus ma nõudsin homoorganisatsioonide riikliku rahastamise lõpetamist ja tõin välja, et viimased said käesoleval aastal 250 tuhat eurot riiklikku toetust. Aga see, et YouTube võtab maha arutleva ja suures mahus tsiteeriva poliitilise kommentaari, milles on tähelepanu suunatud mitte mõnele sotsialistide poolt kanooniliseks kuulutatud vähemuse poole, vaid meie enda kodumaise ametnikkonna suunas, on pehmelt öeldes imelik.
Ma ei oska sellisele lükkele leida mingit muud seletust peale selle, et Eesti Vabariigi ametnikkond ja süvariigi bürokraatia on tundnud minu kommentaarist ennast puudutatuna ja asunud selle peale kaebusi esitama. Asi on seda naeruväärsem, et (ärge kellelegi seda edasi rääkige, aga nii omavahel öeldes) oli eelmise nädala kommentaari näol minu hinnangul tegu viimase aja konkurentsitult kõige nigelama kommentaariga üldse, mille peale ma kaalusin, kas ma seda üldse avaldan.
Igal juhul ma ei viitsiks sellest poole sõnagagi juttu teha, kui te poleks oma mürkrohelistel Chesterfieldi tugitoolidel hakanud vajutama YouTube-i report-nuppu.
Et aga Eesti jupijumalatest ametnike seltskond läheb isegi sellise põgusa kommentaari peale närvi ning raporteerib YouTube-ile, nagu ülistaks ja õhutaks ametnike suunal tehtav suhteliselt üldine kriitika vaenu isikute või inimkoosluste vastu, tõestab üksnes seda, et end karistamatuna tundva süvariigi probleem Eesti Vabariigis on reaalne ja veel palju hullem kui senini on räägitud.
Järelikult tuleb seda avalikustada veel mitmeid kordi intensiivsemalt.
Tasub mainida, et YouTube on Objektiivi videoid eemaldanud ka varem. Nagu alguses rääkisin, tsenseeriti ja hiljem eemaldati aasta tagasi minu kommentaar. Suvel kustutas platvorm ühe "Fookuses" saate ning Objektiivi video "Mis on kultuurimarksism?". Süvariigi kommentaar on minu teada neljas Objektiivi video, mis on pealekaebuste tõttu platvormilt kustutatud.
Huvitav on aga see, et Objektiivi videote eemaldamine on reeglina toimunud vahetult peale annetuskampaaniat või annetuskampaania ajal. Ehk teiste sõnadega aktiveeruvad pealekaebajad just siis, kui näevad meie portaali päises annetusriba.
Neli videot on eemaldatud absurdsete ja ebaõiglaste vihakõnesüüdistuste tõttu. Mis nüüd? Kas eemaldate selle video ka? Lähete YouTube-i ja hakkate raporteerima ning tõestate taaskord, et ainus määratlus, mida vihakõnele on võimalik tänapäeval leida, on see: vihakõne on selline kõne, mis progressiividele, liberaalidele ja sotsialistidele ehk kõikidele, kes praegu veel, toonitan, praegu veel, istuvad kultuurilise hegemooni positsioonil, ei meeldi.
Jutt vaenu ülistamisest ja õhutamisest isikute või inimgruppide vastu on lihtsalt totter ettekääne. Vihakõne alla annab liigitada iga väite, mis revolutsionääridele ei meeldi. Nii lihtne see asi ongi. Süvariigi kommentaari mahavõtmine tõestas seda taas.
Kõikidele Objektiivi lugejatele võin aga kinnitada, et meie videotoodang ei sõltu enam YouTube-i platvormist. Objektiivi lehel on kõik meie videod järelevaadatavad ja olemas. Külastage Objektiiv.ee lehte otse ja jagage sotsiaalmeedias meie kodulehe videolugusid, siis on kindel, et saate neid vaadata ka poole aasta või aasta pärast.