Kõige olulisem vabadus, mida keegi piirata ei tohi, on iga sündinud lapse vabadus kasvada oma rahva hulgas väärikaks inimeseks, kes oskab lugu pidada endast ja oma kaasinimesest, kes peab kalliks tõde ja põlgab valetamist, nendib Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Et välja pääseda praegusest loosungisõjast, tuleks kokku tulla ja ühtlustada terminid.
Kas ka ärkamisaeg oli paha?
Miskipärast räägitakse praegu nii palju ilusaid sõnu demokraatiast ja võrdsusest ja avatusest ja sõnavabadusest, – küllap sellepärast, et tegelikkuses meil neid eriti nagu ei ole, kirjutab Malle Pärn.
Võtke endale targad neutraalsed nõuandjad, loobuge Brüsseli rahast, õppige esinema presidendina, kõnelema kultuurses ja sisukas eesti kirjakeeles, ja juhtima rahvast välja sellest väiklasest ja rumalast kodusõjast!
Mida tähendab valge dressipluusi sõnum "Sõna on vaba"?
Ajakirjanik peab valdama eesti keelt niipalju, et ta saab aru, mida ütleb üks või teine avaliku elu tegelane, keda ta tsiteerib, arvustab, või veel hullem, hukka mõistab.
Miks uusliberaalid tohivad teha või öelda ükskõik mida, kuni roppusteni välja, koguni välismaa meedias oma riiki laimata, – aga konservatiivid ei tohi isegi viisakat kriitilist märkust teha?
"Meie kõige suurem õnnetus on väga paljude inimeste lausa äärmuslik enesekesksus, ülim enesega rahul olemine, üleolev teiste halvustamine, võimetus ja soovimatus teist ära kuulata või süveneda teise mõtteavaldusse," märgib Malle Pärn kolumnis.
Pressivabadus ei tähenda seda, et press võib teha mida tahab.
